Positiivne areng kuni 2009
Enne Eesti taasiseseisvumist 1991.a arvestasid teadlased, et väljaspool Eestit elas umbes 150.000 eestlast. Kõik sellised arvud on hinnangulised, kuna täpset arvestamist pole võimalik teha. Taasiseseisvunud Eesti arenes suhteliselt hästi nii majanduslikult kui rahvastiku poolest kuni majanduskriisini kevadel 2009. Üheks positiivseks teguriks oli minu arvates ka, et tuhanded Stalini ajal saabunud venelased lahkusid riigist.
Energiline rahvastikuminister
Kuni aastani 2009 oli Eesti valitsuses olemas rahvastikuminister. Aastaid pidas seda ametit Paul-Eerik Rummo ja seni viimane rahvastikuminister oli Urve Palo, praegune majandus- ja taristuminister. Tema kolm peamist vastutusala olid perepoliitika, integratsioon ja väliseestlus. Töötasin tema nõunikuna ja võin kinnitada, et see oli igati positiivne kogemus. Vaatamata korduvatele labastele rünnakutele, tegid Urve Palo ja tema energiline väike büroo väga head tööd.
Majanduskriis
Seoses majanduskriisiga kevadtalvel 2009 lahkusid sotsiaaldemokraadid ja seega Urve Palo valitsusest ning tulemusena saadeti rahvastikuministri büroo laiali ja rahvuskaaslaste programmi nõukogu – mis toetab eesti keele ja kultuuri säilitamist väliseestlaste hulgas – eelarvet vähendati enam kui poole võrra. Igapäevaselt tegelesin edaspidi väliseestlusega Eestis vaid mina, olles ümberpaigutatud üksindusse Haridus- ja teadusministeeriumi Tallinna esindusse. Aastast 2009 pole Eestil olnud rahvastikuministrit, mille tulemusena rahvastikuküsimused on jäänud tähelepanuta.
Jätkuv väljaränne
Arvatakse, et peale Eesti taasiseseisvumist on Eestist välja rännanud umbes 130.000 eestlast. Ainult Soomes olevat neid viimaste andmete kohaselt üle 100.000. Kõik ei ole püsivalt välja rännanud, vaid pendeldavad kodumaa ja naaberriikide vahel ja mõned elavad vaheldumisi kahes riigis. Mida kauem aga keegi elab Eestist eemal, seda sügavamale kasvavad seal tema juured.
Noored ettevõtlikud naised
Mitmeis väliseestlaste keskuseis domineerivad tänapäeval energilised noored naised. Tavaliselt on nad läinud välismaale tööle või õppima, on seal varsti leidnud endale kohalikust rahvusest mehed ja mõni aasta hiljem on neil ka lapsed. Täpselt nagu paljud sõjaaegsed pagulased muutusid väga rahvuslikeks, korraldavad mõned uued väljarändajad küll eestikeelseid mudilasringe ja täienduskoole oma lastele ja rahvatantsugruppe ja laulukoore endile, aga kõik kogemused tõendavad, et paljud jäävad püsivalt elama oma uude asukohta. Suurem osa väljarändajatest ei tegele oma uues elukohas üldse eestlusega, vaid püüavad kiiresti sulanduda kohalikku rahvusse.
Suur osa välismaal
Ettevõtlike noorte ja keskealiste ja eriti haritlaste väljaränne Eestist peaks olema Eesti poliitikute igapäevaseks kõneaineks ning tähelepanu ja ressursside koondamise objektiks. Kuna juba ligi 300.000 eestlast elab väljaspool Eestit, s.t. umbes 30% kõikidest eestlastest, siis peaks olema Eesti riigi üheks peaülesandeks, kõikide oma rahvuskaaslastega pidada tihedat sidet, et neid toetada eesti keele ja meele säilitamisel ja et neile lihtsustada tagasirännet Eestisse.
Konkreetsed sammud selles suunas oleksid rahvastikuministri ameti ja büroo või isegi ministeeriumi taastamine ja rahvuskaaslaste programmi nõukogu rahaliste võimaluste mitmekordistamine. Tänapäeval jäävad mitmed eestlaste projektid ja kultuuriüritused välismaal teostamata finantside ja Eesti poolse huvipuuduse tõttu.
Aho Rebas
