Süüdistused lääneriikidele
Praeguses konfliktis süüdistas Gorbatšov samuti lääneriike, mis polevat kinni pidanud 1989. aastal antud lubadustest, sest nad kuulutasid ennast külma sõja võitjaks. Lääne poliitikutele olevat eufooria ja triumf pähe löönud. Nad olevat Venemaa nõrkust ära kasutanud ja monopoliseerinud maailma juhtimise.
Juba 1990. aastatel olevat lääs unustanud, kes tegelikult võimaldas Saksamaal ja mujal Ida-Euroopa riikides teha rahuliku revolutsiooni. Konkreetselt heitis Nobeli rahupreemia laureaat läänele ette NATO laienemist, Jugoslaavia lagunemist, Kosovo sündmusi, raketitõrjesüsteemide kavandamist Poola territooriumile, Iraaki, Liibüat ja Süüriat. “Kes kannatab selle kõige all? See on Euroopa, meie ühine maja,” lausus Gorbatšov, kelle arvates on verised lahingud Ida-Ukraina territooriumil tingitud lääne lühinägelikust poliitikast, mis ignoreerib Venemaa huve.
Perestroika ja glasnosti arhitekt, kes enne oli kritiseerinud Venemaa presidendi Vladimir Putini poliitikat, asus nüüd Kremli peremehe toetajate leeri: too otsivat ainult võimalusi pingete leevendamiseks ja partnerlusele uue vundamendi loomiseks. Gorbatšov soovitas lõpetada sanktsioonid Venemaa vastu, mis kahjustavat kõiki asjaosalisi, ennekõike aga Vene-Saksa suhteid.
Merkel pahandas Gorbatšoviga
10. novembril tervitas liidukantsler Angela Merkel Mihhail Gorbatšovi oma ametiruumides Berliinis. Nendevaheline 40 minutit kestnud vestlus oli konfidentsiaalne. Kuigi sellel kohtumisel tehtud fotol naeratavad mõlemad poliitikud, on läbi suletud uste lekkinud infot, et Merkel olevat 83-aastase kõrge külalise peale pahandanud.
Pärast kohtumist idasakslasest kristliku demokraadi Merkeliga oli Gorbatšov kutsutud CDU seenioride juurde, kes autasustasid teda erakonna aumärgiga. Pidulikus õhkkonnas kohvi juues manitses Bundestagi president Norbert Lammert diplomaatiliselt Venemaalt tulnud aukülalist lääneriikide suunas tehtud kriitika pärast. “Saksamaal oli tänu teie juhitud Nõukogude Liidule võimalik realiseerida riiklik enesemääramisõigus. Keegi teine kui teie ei saa paremini aru sellest, et selle taustal tunneme meie, sakslased, ennast kohustatuna aitama ülejäänud Euroopa riike, et nad saaksid ise oma saatuse üle otsustada.”
Ei sõnagi Berliini müüri ohvritele
Kuigi pole ametlikku versiooni sellest, miks Merkel Gorbatšoviga pahandas, ei ole seda raske ära arvata. Sisuliselt tegi venelane liidukantslerile selgeks, et lääneriikide kurss on vale, Putini oma aga ainuõige. Mees, keda oma kodumaal peetakse traagiliseks figuuriks, on kaua vaikinud. Kuid juba 2007. aastal kiitis Gorbatšov Wiesbadenis toimunud Peterburi dialoogi ajal Kremli praeguse valitseja tegevust.
Siis muutis ta meelt ja arvustas 2011. aasta suvel Putini poliitikat, nõudes uut perestroikat, sest 96 protsenti venelastest elavat vaesuses, inimeste suremus olevat kõrgem kui Aafrika riikides ja kõrgkoolides saavat diplomi üha vähem tudengeid. Mõni kuu hiljem teatas Gorbatšov, et olukord Venemaal olevat Putini tegevuse tõttu plahvatusohtlik. 2013. aasta keskel, kui Kremli peremees lasi läbi otsida välismaiste organisatsioonide bürood, hoiatas demokraatliku sotsialismi ehitaja kaasmaalasi diktatuuri eest, nõudes valitsemissüsteemi muutmist.
Pärast Krimmi annekteerimist on Gorbatšovist saanud Putini poliitika suur sõber. Omal ajal oli perestroika arhitekt vastu NLi lagunemisele ja Baltimaade iseseisvumisele. Nüüd tunnetab ta, et Musta mere poolsaare liitmisega Venemaa koosseisu on poliitiline õiglus taastatud.
Berliinis tõi Gorbatšov esile oma rolli Saksamaa ühinemises. Ta ei leidnud aga ühtegi lohutussõna kommunismi ohvritele, rääkimata vabanduse palumisest. Ületades kahe riigi vahele ehitatud müüri, sai surma umbes 1000 vabadusse pürginud inimest. Arvukad ohvrid pandi pärast ebainimlikku ülekuulamist salapolitseis Stasi aastateks vanglasse tegema orjatööd.
Gorbatšov jättis mainimata, et betoonist piirirajatis, mida kommunistid nimetasid antifašistlikuks kaitsevalliks, ehitati 1963 Moskva nõusolekul. Sellest tulenevalt on Gorbatšov oma eelkäijatega kaudselt süüdi arvukate idasakslaste surmas.
Kinni makstud taasühendamine
Kas sakslased peavad olema Venemaale tänulikud rahuliku revolutsiooni eest? Nüüd, mil sündmustest on möödunud veerandsada aastat, võib toimunut analüüsida emotsioonitult.
On teada, et kunagisel liidukantsleril Helmut Kohlil oli NLi viimase juhiga sõbralik suhe. Gorbatšov tuli oma murega läänesakslase juurde, ta vajas raha. Palju raha, sest tema rahvas nälgis. Võimuinimene Kohl nägi siin kohe võimalust alustada Saksamaade ühendamisprotsessi ja jäädvustada oma nimi ajalooraamatutesse.
Tegelikult oli kahe poliitiku vaheline diil väga lihtne ja pragmaatiline. Kohl oli valmis andma Venemaale krediiti teatud tagatise ehk Saksamaa taasühendamise vastu. Berliini müür langes aga tänu reale protsessidele ja vapratele idasakslastele, kes alates septembrist 1989 korraldasid vihatud režiimi vastu esmaspäevademonstratsioone.
Gorbatšov ei andnud oma vägedele käsku sekkuda, sest veresaun Ida-Berliinis tähendanuks Lääne-Saksa krediidist ilmajäämist ja muidugi tema enda poliitilise karjääri lõppu. Kuigi venelane toonitas nüüd oma suurt rolli Saksamaa ühinemisel, jättis ta enda teada, et liitvabariik maksis NLilt saadud loa eest kopsaka summa: praeguses vääringus 18 miljardit eurot (35 miljardit Saksa marka). Kümme miljardit eurot anti krediitidena ja kaheksa miljardit eurot maksti Nõukogude vägede väljaviimise ja neile Venemaal kodude ehitamiseks.
Saksamaa taasühendamise loa saamiseks ei makstud raha NLi sõjaliitlastele USA-le, Suurbritanniale ega Prantsusmaale, kuigi Kohlil oli faktiliselt vaja saada nendegi nõusolek. See peaks Gorbatšovi mõtlema panema.
Aino Siebert, ilmunud Pärnu Postimees
