Telli Menüü

Prantsuse revulutsijoon

Küll see aasta akkas mul imelikult pääle. Tegin ükspäe lõunauinakut ja jäin millegipärast tiivani pääle peris sügavaste magama. Kui videvikus ülesse ärkasin, oli Kata tiivii lahti teind ja sealt paistis igavest märulit. Üks võeras linn oli rahvast täis, kõik sõelusid ja saalisid seal ringi. Paukusi kuulda ei olnud, aga sagimist oli küll kõvaste rohkem kui meil vanaste alevis Mihkli laada aegu.

Kata oli kah ennast mõlema silma läätse pidi selle tobutopsi ekraani külge kleepind ega teind minust väljagi.
www.wikipedia.org

Küsisin, et no mis seal siis nüid lahti on. Tema kinnitas, et Prantsuse revulutsijoon. Ossa kurivaim, kuda see jutt mu ära ehmatas. Oli ju küll ea uni, aga kas ma siis tõeste üle kahesaja aasta põõnutasin? Akkasin silmi õeruma ja selle rahvamöllu sehest Napoleooni otsima, aga ükski ei paist tema moodu olevat. Kiljutiini pold kah näha ega kuningate päid, mis selle alt veerevad nigu küpsed naerid. Ja keski ei lauld, et kauem raudu me kanda ei taha.

Ütlesin Katale, et vahetagu jaama, see pole õige revuluutsija. Tema südilt vasta, et iga jaama pealt tuleb sama asi ja revuluutsija on ikke õige, aga iga unise peaga vanamees seda ei jaga. Seletas mulle ära, et see on uus ja moodne mäss, aga see pole enam kuningate vasta, vaid usu ullude vasta, kes ei saa naljast aru ega luba seitungis igast asjast kirjutada. Kinnitas seda kah, et nüid enam kedagi kiljutiiniga ei tapeta. Igal pahanduse tegijal on nelikümmend kuuli keres ja on juba oma selle jumala juures, kelle pärast kogu pahandus algas ja kelle nime kah keski sellepärast kõva äälega välja ütelda ei julge.

No teatsa, see jutt võttis mul sisemise poole täitsa kõhedaks. Ma ju kah tagumist jalga pidi seitungimees ja ajan vahel igasugust lora kokku. Äkki ei lasta mul kah rahulikult kodus koolda, vaid tullasse ja tapetasse ära. Arg mees ma just ei ole, aga jusku irm akkas küll. Ma ikke peris vana mees, kui tulevad sedasamust atestaati tegema vai kuda selle vägivaltse tapmise nimi on, pole minust vasta akkajat ega eest ära jooksjat.
Aga Kata, ea inime, lohutas mind nii kenaste, et kõik kartused kadusid nigu paha ais kõva tuule käes. Ütles, et kulla vanamees, ega sinu jobujuttusi keski Pariisi lehtedes ei trüki. Ära põe suuruse ullustust, sina oled ainult ühe veikse rahva veikse keskuse veike kirjamees. Kui sa kellelgi südame täis ajad, saad mõne käest natuke sõimata ja teised näitavad rusikat, aga keski ei akka sinu pärast väitse ihuma ega vereanumat sahvrist välja tirima. Sõimajad väsivad ära ja rusikaraputajad kah, elu veereb edesi nigu ernes.

Aga kudagi kurvaks tegi see jutt ikke kah. Nii et sangarisurmaks on minul väljavaated nigelad. Ja kui see kudagi peakski teoks saama, ei lähe keski Torontu raatuse platsile temunstratsijooni tegema. Ajavad mulla peale ja lausuvad, et rohi tema põrmule.

Kargu Karla

Loe edasi