Võru linna elutempo on kiire. Tänapäev, 21. sajand, on tundmatuseni muutnud Võru linnapilti. Jalakäijaid on jäänud harvemaks võrreldes isegi 90ndate algusega. Peaasjalikult inimene tuleb, sõidab linnapilti, autoga. Pargib auto vajaliku maja ette, õigesse kohta tänaval, väljakul ja läheb omi asju ajama. Inimesed igapäevaselt ruttavad kooli, tööle, ametiasutustesse, sisseoste tegema, vaba aega veetma, kohtuma, looma.
Võru, Jüri tn. 42. Maja välisseinal silt: Võru Täiskasvanute Gümnaasium.
Sisenen auväärse ajalooga majja Jüri tänava poolsest uksest.
Kunagi asus sellel aadressil „Ressource”, mis klubiliselt koondas enda ümber tookordse linna jõukama saksa kõrgseltskonna. Eriti oodatud olid klubis peetud suurejoonelised ballid, aga ka laulupeod ja muud rahvarohked väliüritused klubi aias. Millest ka kirjanik A. Adson räägib.
Eelteadmistega varustatuna, avastangi end keset elavat ajalugu. Võru ajalugu.
Hilisem aeg, 20. saj tõi siia koolide tegevuse, kõiki tegutsenud õppeasutusi me hetkel ette ei loegi, nad väärivad omaette artiklit.
Küllap on iga täiskasvanu, kelle koolipõlv on jäänud ohates ja õhates valgusaastate taha, endale mõttes öelnud: „Saaks veel korraks tagasi noorusaega ja kasvõi hetkeks tagasi istuda koolipinki õpilasena.”
Pole midagi lihtsamat, tule minuga kaasa!
Elus juhtuvadki asjad, kui oskad unistada, kui oskad inimestelt paluda.
Koputan uksele ja mulle avatakse uks.
Uks.
See on nüüd küll mõttega ja isegi väga sügavmõtteliselt öeldud.
Uks, värav aegu, ajastuid siduvasse olemisse. Olevast möödunusse ning möödunust tagasi käesolevasse.
Direktrissilt saan loa pidada vabatahtliku õpetajana gümnaasiumiõpilastele ajaloo-filosoofia tunni.
Lehelugejal avaneb võimalus seista koos minuga õpilaste ees klassis.
Lugeja saab minu kaudu läbi elada meeldiva sündmuse, milleks on kaks koolitundi.
Esialgne mõte on rääkida Tartu rahu teemadel. Õpetaja tutvustab ajalookursust ja annab teada, kui kaugel nad on.
Eesti ajaloos käsitletav teema: Pärisorjuse kaotamine Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819.
Paras pähkel, kuid olen nõus.
Lähen koju ja töötan uuemate, Eesti Vabariigis viimase 15 aasta jooksul välja antud õpperaamatute kallal.
Võrreldes nõukogude aegsete ajalooõpikutega leian, et nüüdsel ajal käsitletakse ajalugu erapooletumas võtmes.
Mis ongi objektiivne ja mõistlik lähenemine ajalooteadusele.
Avastan enda jaoks võtme, kuidas eesti ajalugu meeldejäävaks ning meeldivaks lugemiseks teha.
Sõlmpunktiks, kust hakkavad minu jaoks hargnema eesti aja, eesti keele, kultuuri, olemise, mõtlemise, hariduse, võitluste, kannatuste, unistuste, usu ja kõik teised teed ning ajad on laulupidu 1869. aastal.
Aeg, sündmused, enne seda ja aeg, sündmused, pärast seda.
1869. aastal tähistati 50 aasta möödumist pärisorjuse kaotamisest.
Keiser Aleksander I kinnitas otsuse Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise kohta 26. märtsil 1819. a.
Viiskümmend aastat hiljem peeti Ressource´i aias Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. a juubeli- ja tänulaulupidu.
Üldjuhtideks Johann Voldemar Jannsen ja Aleksander Kunileid.
Sel laulupeol jutustas rahvas tookordsete lauljate kaudu oma ajaloo, oma loo muistsetest aegadest alates. Järgnevailgi laulupidudel on rääkinud rahvas oma loo kuulajaile, iseendile, maailmale.
Eesti loo. Eesti aja loo. Eesti olemise loo.
Meie mälu, keel, vaim, töö – kõik ongi laulupeo mõttesse sisse kodeeritud.
Jäädvustatud.
Hoitud alles.
Võtame ära laulupeo, kaob eesti mõte.
Kaobki eesti ajalugu.
Jääb laulupidu, jääb eesti rahvas.
KAKS KOOLITUNDI VÕRU TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUMIS
Ajaloo- ja filosoofiatund ja siin, klassi ees, ma seisan.
Minu ees paarkümmend õpilast, kellele end tutvustan ja täpsustan, et ma olen täpselt samasugune nagu nemad. See tähendab õpilane, kes esitab tahvli ees oma referaati.
Tund möödub lennates. Mõnus on käes hoida kriiti, tahvlile kirjutada ja närveerida pisut ning vist isegi higistada.
Õpetaja Halliki Karba viibib samuti klassis ja hoiab silma peal, elab mulle kaasa. Või tunneb kaasa?
Minu seekordne koolitund lendab nagu aeg. Minagi lendan. Siiski korraks leitud õnnehetk: kool, klass, õpetajad, õppimine.
Siin koolis meeldib mulle. Märkasin, et siin valitseb koolirahu. Puuduvad ja loodan, et jäävadki puuduma, koolivägivald, koolistress.
Võru Täiskasvanute Gümnaasiumil on auväärne ajalugu.
Võrumaa Teatajas, 28. veebruaril 2006. a, kui nimetatud kool pühitses 150-ndat tegevusjuubelit, kirjutas direktriss Merike Ojamaa: „Täiskasvanute gümnaasium, ükskõik mis nime ta ka aegade keerises on kandnud, on alati olnud omanäoline kool.
Erinevatel aegadel on meie missioon jäänud samaks: anda uus võimalus tulla klassiruumi kõigile neile, kellel koolitee on mingil põhjusel katkenud. Meile tuleb õpilane, et jätkata puhta lehena, ilma minevikukoormata, et siit edasi minna uuena, muutunud, muutunud tõekspidamistega. Õppimine on ka inimeseks olemise õppimine. Oleme ainuke täiskasvanute gümnaasium terves Kagu-Eestis, lähimad on Tartus ja Valgas. Meie majas mängib tähtsat rolli hea meeskonnatöö. Õpilastelt nõuab meie koolis õppimine rohkem pingutust, individuaaltunde ja – konsultatsioone on siin rohkem kui mujal. Meil on äärmiselt erinevad õpilased. Kõik arvestavad üksteisega ja see on väga tähtis. Püüame oma õpilastele igas mõttes vastu tulla ja neid toetada, läheneme igaühele hästi paindlikult.”
Astunud tänavale, võtab mind vastu jäiselt karge puhas talveõhk. Kuhu seada edasi järgmised sammud?
Väikelinna moosekant, Artur Adson kutsub lugema.
Hea mõte.
Jüri Pallo
Lõuna-Eesti Haigla hingehoidja. Leinatalituste läbiviija.
6. jaanuaril 2015.a.
Võrus
