Rohkete ilusate sõnadega ehitud päristegelikkusest on saanud kaunim jõulumängumängutegelikkus. Jõulusündmus on mänguline, kätkedes eneses killukesi nii kurb- kui narrimängust. Vaid kujutle, unista, usu ning jõulusündmuse tõeaarded saavad tunnetatavaks. Mitte üksnes kentsakalt heasoovlike jõuluvanade ja päkkapikkude maskeraadimaailmas, vaid tõelisuses. Kas inimene alati suudabki eristada mänguelu ja tõelisust ses erinevate rollide, maskide loendamatus reas?
Aastatuhandeid on end ristirahvaks nimetanu mänginud seda Jõululapse hällimängu. Ta on kogenud, kuidas mängutegelikkuse ja päristegelikkuse vahel kaovad piirid. Jõulumäng on ammendamatu. Selles mängus on nii surmtõsiseid, kui naljapooltoonegi. Ja inimlapsele meeldib mängida.
Täiskasvanulikult targutades võime tõdeda, kuidas jõuluhällimängus saab tarkust ülistavast inimesest – homo sapiensisist, homo ludens lapselikus siiruses mängiv inimene. Läbi jõulumängu sünniks jutskui uus inimene uues tegelikkuses….
Lapsesuiselt hüüatades ei, jõulusündmus pole kunagi, vaid mängult. Selle jõuluhällimängu läbi soovib inimene muutuda. Ta soovib läbi kauni mineviku ihaluse sammuda oma unistuste tuleviku poole. Ise muutudes, justkui väeti lapsena oma kujutluse läbi uuesti sündides, justkui Jumala Pojana .
Kui vaid inimlik kõrkus, enesekesksus suudaksid mäekõrguselt künkalt alanduda väeti lapsena ilma sündinud Jumala Poja ees.
Jõulusündmus pole kunagi vaid mängult.
On hetki, kui mäng on tõelisemgi kui elu. Vaid ainsal tingimusel kui mängijad, nii suured ja väikesed, seda mängu usuvad.
Jõuluhällimängus osalejad ei mängi kunagi pelgast kohusetundest. Alati on nende mängus kaasaminekulusti, igas näilises muutusehetkes tahtmatut sundimatust. Ja nii me mängime, siiralt nagu väikesed lapsed, seda igivanajõulumängu. Uskudes, et oleme taas paremad, armastusväärsemad.
Kõik see, mis meid teineteisest, üksteisest lahutas, jääb maha hääbuvasse ööpimedusse. Ja me oleme koos, üks, andeks palumises ja andeks andmises. Unistustes, palvetes kaovad tõsielu ja mängutegelikkuse piirid. Püsib vaid üks vaibumatu soov: tahame olla õnnelikud, õnnistatud.
Väikene jõululaps hällis mängib meiega ja meie tahame mängida koos temaga seda igihaljast jõulumängu. Sest me kogeme, kuidas me seda mängu mängides muutume paremaks, kuidas taas leiame üles oma kaotsi mineva Looja näolise palge.
Ka selles ei tea kuhu tormavas jõulujooksus püsib katkematu soov, inimlik igatsus – ühe loetud hetkega ära toimetada kõik seni tegemata jäänud teod, ära märgata kõiki, ära märkamata jäänuid, ära öelda kõik seni ütlemata jäänud head sõnad, ära tunnetada senitunnetamatut – algust ja lõppu – kõik see, seni veel tegematajäänu peab saama haaratud ühte jõulumängu.
Ja viimaks, kui jõulumäng saab otsa, jääb mängitud mängust hea tunne südamesse. Ja loodetavasti ka Temal, kellesse uskudes seda mängu mängitud sai, vahest Tema armugi kogetud sai.
Ja kuigi jõulud vahest tunduvadki liig hämarad, muutuvad need meie mängus lumivalgeks. Helendavate küünalde paistel muudab jõulumängu fantaasia helgemaks meidki. Sest me usume, et jõululaps muudab oma hällimängus meie unistused teoks, meie palved täidetuks.
Jõululapse hällimängus saavad sõnad ühtseks oma tähendusega, sõnad oma mõtestuse ja viimaks teoks. Ses jõuluöö müsteeriumis saab Sõna tõepoolest lihaks. Sõltumata sellest, kuidas ilmaelu mängib inimesega, muudab jõulumäng meie unistused tõeks, meie palved tõelisuseks.
Ja viimaks, jõulumängu mängides saabub inimlapse südamesse rahu. Mitte rahuldus, vaid rahu. Mitte mängult, vaid päriselt Päriselt ja tõeliselt.
Ja Temal, kes sündimas inimeste keskele, kes ise rohkem kui inimene, võib olla lapselikus siiruses mängivaist inimestest hea meel.
Vaid läbi lapseliku usu siiruse muutub mängureaalsus tõelisuseks ja uskuja sees ning tema ees toimub avanemine.
Au olgu Jumalale kõrges ja inimestest hea meel.
Õp. Kalle Kadakas
