Nagu Quebecis!
Šoti äsjast referendumit on võrreldud Quebeci analoogiliste rahvahääletustega. Esimene neist, 1980. a toimunu, andis võidu sõltumatu Quebeci vastastele, kus omariiklust toetas 40,44% ja ühtset Kanadat 59,56% hääletanutest, siis teine, 1995. a referendum oli ohtlikult tasavägise tulemusega – Quebeci eraldumist toetas 49,42% ning ühtset Kanadat 50,58% hääletanutest. Uue riigi sünnist jäi puudu vähem kui 55.000 häält.
Et viimase 19 aasta jooksul, mil on sirgunud uus põlvkond quebeclasi, pole enam iseseisvusreferendumit korraldatud, siis näib, et seda ei riskitagi enam ette võtta. Kes mäletaks veel René Lévesque', Jacques Parizeau' ja Lucien Bouchard'i õõnsaid ähvardusi ning propagandasõda Kanada vastu?
Eestlastena elame kaasa rõhutud väikerahvaste iseseisvuspüüdlustele. Ajalugu on meile korduvalt tõestanud vaba ja suveräänse väikeriigi olulisust. Aga šotlased (nagu ka quebeclased) sellesse kategooriasse ju ei kuulu. Mõlemad naudivad demokraatliku ühiskonna hüvesid ja eeliseid. Neid ei ohusta mitte miski. Filmiprodutsent ja ajakirjanik Kevin Rafferty leiab, et šotlastel, kes moodustavad vaid 8% Suurbritannia 59-miljonilisest elanikkonnast, on privileeg teha valikuid ja langetada otsuseid ja et mitte kõigil maailma väikerahvastel pole sellist võimalust (CMP, 20.09.).
Meediamogul Conrad Black jagab šotlastele Quebeci õppetunde (NP, 13.09.), nentides, et kanadalased on referendumivõitluste veteranid ja vaatavad kaastundes Šotimaal toimuvale.
Šotlased on mänginud olulist rolli Kanada ajaloos. Esimene eurooplane, kes ületas Vaikse ookeani ja jõudis Kanada läänerannikule oli šotlane Alexander Mackenzie. Kanada esimene peaminister, Konföderatsiooni isa Sir John A. Macdonald oli samuti šotlane. Pooled Kanada provintside lipud ja vapid on šoti sugemetega; siin on rohkem torupillibände kui Šotimaal; ligi 5 miljonit kanadalast on šoti päritolu jne, jne.
Ajalooline probleem
Nii Šotimaa kui Inglismaa riikluse tekkimise alguseks loetakse 9. sajandit. Sealt alates olid nende suhted üsnagi konfliktsed. Järgnenud sajandite jooksul peeti palju sõdu ja üksikuid lahinguid.
Šotlaste eraldumispüüded kestsid sajandeid. Nende esimene iseseisvussõda toimus aastatel 1296-1328 Inglismaa kuninga Edward I vastu, kus nad olid võidukad ning 1328. a tunnustati Edinburgh-Northamptoni riikidevahelise lepinguga Šotimaa omariiklust.
1603. a, pärast kuninganna Elizabeth I surma, asus Inglismaa troonile Mary Stuarti poeg Šotimaa kuningas James VI ning kahe kuningriigi vahel sõlmiti liit. 1707. a moodustasid Inglismaa ja Šotimaa ühise Suurbritannia Kuningriigi, ja sealt alates on see unioon ajatuultele vastu pidanud.
Nüüd, enam kui 300 aastat hiljem, tärkas aga Šotimaal korraga soov eralduda Ühendkuningriigist. „Lahutuse” taotlejate eesotsas oli Šoti peaminister Alex Salmond, Šoti Rahvuspartei jt erakonnad.
9. novembril peaks analoogiline hääletus toimuma ka Hispaania koosseisu kuuluvas Kataloonias. Hispaania peaminister Mariano Rajoy nimetas Euroopas toimuvaid iseseisvusreferendumeid torpeedodeks Euroopa vaimsuse vastu, sest tema sõnul on Euroopa loodud riike integreerima, mitte neid lõhkuma.
Murelik London
Londonis ja mujal Euroopas valutati referendumi eel südant eeskätt rahanduse pärast – ekspertide arvates võinuks Šotimaa omariiklus kaasa tuua rahaturgude märkimisväärse kõikumise mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. Õli valas tulle ka asjaolu, et just Šotimaal, Põhjamerel asub suurem osa (ligi 90%) Suurbritannia nafta- ja gaasivarudest. Šotimaa on Euroopa Liidu (EL) suurim naftatootja. Tema naftavarusid hinnatakse ca 60%-le EL-i riikide koguvarudest.
Šotimaa on jõukas, tema sisemajanduse kogutoodang (SKT) moodustab Ühendkuningriigi vastavast näitajast 9,9% ning on suurem Prantsusmaa ja Itaalia SKT-st. Iseseisev Šotimaa oleks maailmas 35 suurema eksportööri seas.
Lisaks võinuks tekkida veel palju ettenägematuid nüansse ja pakilist lahendamist nõudvaid probleeme. Kui Šotimaa oleks iseseisvunud, oleks ka Suurbritannia peaministri David Cameroni positsioon kõikuma löönud.
Šotimaa pole enam endine
Viimased nädalad pole olnud peaminister Cameronile kerged, sest arvamusuuringute põhjal peeti tõenäoliseks šoti separatistide võitu.
Rahvahääletuse tulemusena on Londonis nüüd korraga taibatud, et Šotimaast võib sõltuda Suurbritannia tulevik. Šotlased demonstreerisid äsjase referendumiga ka rahvuslikku eneseuhkust ning pälvisid Suurbritannia kuninganna Elizabeth II, Westminster'i ja valitsuse tähelepanu.
Peaminister Salmond tunnistas lüüasaamist ja astus tagasi. Tema asetäitja Nicola Sturgeon tunnistas, et Šotimaa on igaveseks muutunud ja tagasipöördumine minevikku ei tule enam kõne alla.
Käesoleva referendumi tulemusena on Šotimaa maha mänginud oma iseseisvumise võimaluse väga pikaks ajaks, vähemalt üheks inimpõlveks, ütles peaminister Cameron. Ta lisas, et nüüd on Ühendkuningriigil aeg ühtsust näidata ja edasi liikuda ning lubas ühtlasi täita referendumi eel antud lubaduse suurendada Šotimaa otsustusõigust.
