Ega midagi, kutsusin Ärmani, et antku nõu. Koolitatud inime peab teadma, kuda nisuke kirjutamine käib. Kohe ta tuli kah ja ea nõu oli tal nigu varnast võtta. Kõigepealt küsis, kui kõrget kuulsuse kraadi ma tahan. No ikka seda kõige kõrgemat, redeli alumised pulgad on mulle ammust ajast tuttavad ja ära kulutatud.
Ärman ütles, et kõige kindlam viis kuulsaks saada on nisuke, et esmalt uuri välja, mis teised inimesed mõtlevad ja siis kirjuta nii, et sinu jutt nende mõtlemisega täpselt kokku läheb. Igaüks ütleb kohe, et küll on tark inime, kõneleb nigu minu suust. Ja oledki keenius, pole selleks suuremat kuntsi vaja. Veike oht käib sellega ikke kaasas kah. Vata kui sa oled targaks tunnistet, siis võib juhtuda, et keski tuleb sult midagi küsima ja sina ei tea vastust. Siis ära akka kokutama, vaid anna jalamaid vastus, aga mõnele teisele küsimusele. Kui teed seda ästi auturiteetse näoga, siis ei julge keski arvata, et sa küsimusest aru ei saand, arvavad, et ise küsisid valeste.
See nõu oli ea küll, aga minu meelest võttis poiss ta valest varnast. Tuleb välja, et kuulsusega on nigu rikkusegagi, ilma nihvita kätte ei saa ja minule nihvid ei meeldi. Ütlesin selle Ärmanile sirgelt välja kah. Poiss mõtles natuke, läks siis teise varna juurde ja võttis uue nõu. Kinnitas, et see teine nõuab natuke rohkem vaeva, aga on ivake ausam. Kui kirjutad, siis ütle ikke, mis teised mõtlevad, aga ütle seda paremini kui nemad mõtlevad.
No see on jusku parem küll, aga mina nigu tahaks ikke veel etemat. Vata kui mina siia ilma sündisin, ei pand seda keski tähele. Ja kui mind ükskord ära kutsutasse, ei pane seda kah keski tähele. Et ma iga nädali kirjutan, ega sedagi vist enam tähele ei panta ja see pole tähtis kah. Tähtis on, et pannasse tähele, kui ma ühel päeval enam ei kirjuta.
Kui õige prooviks… Ei vist tasu. Ja ei raatsi kah.
Kargu Karla
