Vene armee lahkumisele aitasid oluliselt kaasa ka USA ja Rootsi, eriti president Bill Clinton ja peaminister Carl Bildt. Kuid tohutu töö tegi läbirääkimistel ära Eesti delegatsioon, keda Eesti kirjanduse guru Jaan Kross nimetas isamaa päästjateks.
Eesti ühinemine Euroopa Liidu (EL) ja NATO-ga poleks iialgi teostunud, kui Vene väed oleksid Eestisse jäänud. Nagu tollane välisminister Jüri Luik kirjutab, oli neil päevil kaalul Eesti iseseisvus, sest ainult võõrväest vabanenuna sai riik hakata tegelema transatlantiliste institutsioonidega ühinemisega (PM, 30.08). Vene vägede lahkumine Eestist pani lõpliku punkti okupatsioonile. Kui siis 10 aastat hiljem tõusis Eesti kohale NATO vihmavari, oli meie riigil põhjust tunda end kaitstuna ja rahulikuna.
Aga nüüd, milline tähtsus on sellel praegu? „See, mis toimub praegu Ukrainas, kinnitab, kui oluline oli okupatsioonivägede väljasaamine Eestist ning kui õigesti me oleme toiminud,” ütles president Toomas Hendrik Ilves Riigikogus 31. augustil toimunud kõnekoosolekul nimega „Vabanemine – 20 aastat Vene vägede lahkumisest”.
Kas oht on möödas?
Kahjuks tuleb tõdeda, et praegune rahvusvaheline olukord pole enam kaugeltki turvaline. Endine Eesti suursaadik Mart Helme jagab seda muret oma arvamusloos „Kakskümmend aastat hiljem: venelased tulevad tagasi” (ÕL, 31.08.). Ta küsib, kas oht on alles; kas Vene väed võivad tagasi tulla, ning meenutab, kuidas üks vene „vindine” kindral ütles ühel seltskondlikul vastuvõtul: „20 aasta pärast võtame teid tagasi!” Selle ennustuse täitumise võimalusele viitavad Helme hinnangul praegused Ukraina sündmused. Tema arvates on nüüd jõutud murdepunkti, kus Balti riigid seisavad gigantide heitluses rindejoonel. Helme viitab oma artiklis USA mõttekoja Stratford looja George Friedmani ennustusele 10 aastat tagasi ilmunud raamatus „Järgmised sada aastat” − et sündmused Kaukaasias ja Ukrainas (mis tema raamatu ilmumise ajal polnud veel aset leidnudki) on vaid eelmäng Venemaa ja lääne pealahingule, mille tandriks saab Baltikum. Ehmatav väljavaade sellest hoolimata, et Friedmani ennustuse kohaselt lõpeb see sõda Venemaa lüüasaamisega.
Vene-Ukraina sõda
Erukindral Ants Laaneotsa hinnangul on Ukraina pinnal praegu käimas Vene-Ukraina sõda, mitte enam kodusõda. Moskva eesmärk on muidugi võtta ära Ukraina kagu- ja lõunaosa, et jõuda maismaad pidi välja Krimmi poolsaareni.
Leedu president Dalia Grybauskaitė ütles möödunud nädalal, et Venemaa on alustanud sõda kogu Euroopa vastu. Moskva jultumust demonstreerib fakt, et ajal, mil Minskis toimus Vene ja Ukraina presidentide kohtumine, avas Venemaa pea märkamatult massilise sissetungiga uue rinde Ida-Ukrainas. Moskva naeruväärsed väited, nagu olnuks NATO edastatud satelliidifotod Vene sõjatehnika viimisest Ukrainasse pärit arvutimängude maailmast, asetasid Moskva rumalasse olukorda. Invasiooni Ukrainasse aga ei tunnistata; välisminister Sergei Lavrov kordas sellekohaseid absurdseid väiteid taas 2. septembril.
Kremli roostetanud raudne eesriie
Ajalehe The Toronto Star juhtkirjas (29.08.) öeldakse, et Vene president Vladimir Putin on isoleerinud Venemaa pikaks ajaks oma Euraasia Liidu loomise unistuse ja Ukraina ründamisega. Ta on hüljanud 25 aastat kestnud silla ehitamise läände ja viinud Venemaa allakäigu rajale. Samas leitakse, et Putin tõmbab oma tegevusega järk-järgult uuesti ette juba roostetanud raudse kardina. Teda kannustavad au, võimu ja kuulsuse iha, mis võivad mitmete vaatlejate arvates viia isegi III maailmasõja puhkemiseni.
Itaalia ajaleht La Repubblica tsiteeris 1. septembril Putinit, kes vestles telefonitsi Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barrosoga, öeldes mh: „Kui tahan, võtan Kiievi kahe nädalaga.” Ta on ka meenutanud, et Venemaa on üks kõige võimsam tuumariik: „See on reaalsus, mitte ainult sõnad.” Niisugune ähvardus kõlab eriti pahaendeliselt, sest siiani on põhimõtteks olnud kasutada tuumarelvi vaid kaitseotstarbel. Pinged on kruvitud ülikõrgele.
Teravdatud tähelepanu NATO tippkohtumisel
Kui 2014. a alguses teatati, et NATO tippkohtumine toimub 4.-5. septembrini Lõuna-Walesis, oli geopoliitiline olukord hoopis erinev. Kohtumise päevakorda pidi kuuluma Afganistaniga seonduv, suhete edendamine alliansiväliste riikidega jne. Nüüd on aga kõik muutunud. Tippkohtumise päevakorra kõige olulisemaks teemaks on Ukraina ja Venemaa vaheline sõda; teiseks – kuidas pidurdada terroristliku rühmituse ISIS võidukäiku. Nii on siis ilmselt tegemist NATO ajaloo kõige tähtsama tippkohtumisega, sest kaalul on Euroopa ja kogu maailma julgeolek.
Et NATO ja EL-i piiririigina asub Eesti ähvardava Venemaa kõrval, on Eesti delegatsioonil Wales'i kohtumisel tähtis ja vastutusrikas missioon. Sellel taustal mõjub julgustavalt uudis, et Suurbritannia, Eesti, Läti, Leedu, Taani, Norra ja Holland loovad vastuseks Venemaa agressioonile Ukrainas ühise kiirreageerimisüksuse, mille koosseisus oleks vähemalt 10.000 sõjaväelast. Huvi selle üksusega liitumise vastu on üles näidanud ka Kanada jt. President Toomas Hendrik Ilves ütles teisipäeval Oslos viibides, et Eesti tahab oma territooriumile alalisi NATO baase. Kahjuks ei nõustu sellega aga mitte kõik alliansi liikmesriigid.
Elame tõesti ohtlikus maailmas ja keerulisel ajal, kus julgeolek muutub järjest ebakindlamaks ja defitsiitsemaks.
