Üle oma taldrikuääre vaatamiseks ei pea kaugele minema, aga on vaja mingit subjektiivset tunnetust, et oled oma vaatepunkti mingisse uude punkti üles seadnud. Nii saigi mõeldud, et kuna sulava asfaldiga maanteel ei tahaks kaugele sõita, võiks vaadata, mis ikkagi asub Ikla piiripunktist Riia pool. Täna võib öelda, et mis asub Pärnust ja Lottemaast Läti pool.
Kui palju olen sõitnud üle Pärnu Riia poole, kiirustades, vaadates vaid mööda vilksatavaid Läti ääreala asustatud punkte. See on omamoodi intrigeeriv mõte – miks riigid pööravad naabri poole just „ääremaad”, mis pealinnast vaadatuna tunduvad nagu mitte eriti olulised. Samas neid maid siiski vajatakse, sest nende piiriäärsete alade eest on ju ajaloos võideldud ning kasutatud naabriga piiri tõmbamisel igasuguseid kavalusi, et neid maid endale saada.
Vahepeal meie riikide vahel olnud riigipiiri rajatised on täna turismi kasutusse andnud vaid Eesti. Ikla piiripunktis on rännumehel nüüd mõnus olemine, saab süüa ja osta igasugu Eestiga seotud asju. Aga vaadates infot, ei hakka silma mitte mingit viidet, et saaksin aru, et alad, kuhu kohe jõuan, on Salaci jõe ääres elanud liivlaste asualad, mis veel 13. sajandil olid nii olulised, et kogu siinne maa nimetati Liivimaaks. Võib öelda lüüriliselt, et liivlased kirjutati juba 13. sajandil tollase maailma laulu sisse.
Olen ikka imestanud, et oli alles saatus liivlastele andnud ilusad maad ja kohad, kus nad end elama olid seadnud. Võtame või Salaci jõe piirkonna. (Pikemalt Eesti Elu 29.aug. paberlehes)
prof. Peeter Järvelaid
