1950ndatel oli laste suremuse tõenäosus õnnetuste tagajärjel ligi viis korda suurem kui praegu. Ka väljavaade, et keegi lapse röövib, on kõigest 1:1,5 miljoni kohta.
Muidugi peavad vanemad tegema parima oma laste heaks, aga nad võivad oma järeltulijad ka lausa lämmatada ülemäärase hoolitsusega. Närviliselt käituv ema ajab ka oma lapsukese närvi. Psühholoogid kinnitavad, et ema hirmud võivad mõjutada lapse käitumist – muutes ta arglikuks või hoopis vastupidi – agressiivseks. Kuigi lapsed on väikesed ja õrnad, on nad samas ka tugevad ning tahavad olla iseseisvad. Laske nad kookonist välja; lubage neil maailma avastada ja tegutseda!
Ülepingutatud suhtumist lastesse soodustavad ka igasugused ranged riiklikud eeskirjad. On ju absurdne, et 11-aastast last ei tohi minutikski üksinda jätta, küll aga 12-aastast. Vanasti vantsisid lapsed ise kooli ja teevad seda Eestis praegugi, aga mitte siin. Kuigi jalutuskäik värskes õhus on ju igati kasulik, ei tohi seda lastele lubada. Nii on siis koolimajade ees hommikuti meeletud liiklusummikud – kookonielu tulemus.
Uuringud näitavad, et vanemate püüded anda lastele võimalikult head haridust, jäävad sageli viljatuks, kui noorel endal pole huvi selle omandamiseks. Teadlaste kinnitusel omavad siin geenid palju suuremat tähtsust kui kõhukas rahakott ja prestiiž. Võib juhtuda, et teie järeltulijal pole mingeid eeldusi saada mainekaks teadlaseks või juristiks, aga äkki peitub temas äri- või meistritalent?
Kookonisse sulgumine võib olla ohtlik ka täiskasvanutele. Kompuutri või teleri ees istumine on paljudele saanud nii armsaks, et ei tahetagi enam mõnusast kodu-kookonist lahkuda. Huvitavad näitused, kontserdid, etendused ja muud üritused pole enam atraktiivsed. Milline ebaterve tendents!
Ometi võib kookon vahel olla ka positiivne. Priit Vesilind kirjutas kunagi Saksamaa põgenikelaagris kasvanud lastest, kus kookon hoidis pagulaste jaoks Eestit elus (ML,19.02.09.). Saksamaa põgenikelaagris kasvanud lapsed on öelnud, et nad pole kunagi ega kusagil tajunud sellist omariikluse tunnet nagu seal. On hämmastav, et just pagulaslaagrid kujunesid eesti patriotismi ja identiteedi kookoniteks. Nii muutus näiteks Geislingeni põgenikelaager Saksamaal eestluse hoidmise varjupaigaks. See oli tõeline eesti küla, kus tegutsesid koolid, kirikud, spordiühingud, teater, koorid ja ilmusid ajalehed. Lastele tähendas Geislingen Eestit. Vesilind kirjutab, et pagulaskogukonna juured said sepistatud just Geislingenis.
See rahvuslik kookon toodi kaasa ka uutesse asukohamaadesse, kus ta on kaitsnud eestluse tõrvikut kustumast nüüd juba 70 aastat! Sellist kookonit tasub jätkuvalt säilitada.
Elle Puusaag
