Suurim erinevus, mis tänavu silma torkab, on, et lapsi on vähem. Selle põhjus on selge: laulu- ja tantsupidu Eestis ning selle järgsed ringreisid. Kuid just esivanemate maalt saadud säde on see, mis toob lapsi tulevikus kohalikesse suvekodudesse ja laagritesse tagasi, et saada osa sellest erilisest, mida igalt poolt ei saa. Seega on tegu kahe ookeanipoolse sümbioosse koostööga. Vähe kasvandikke ei ole tingimata halb asi, kui kasvatajate ja juhendajate tähelepanu ja positiivne mõju on sedavõrd individuaalsem ning kui põud peab sammu vaid (üld)laulupidudega iga viie aasta tagant. Kusjuures, järgmine noorte laulu- ja tantsupidu, siinkirjutaja meelest sugugi mitte vähem võimas ja vast südantliigutavam veel, on kolme aasta pärast, juulis 2017.
Teine tänavune erinevus on ilmastikuline. Väikeste laste tare seinal on hommikustest meeldetuletustest tervisega otseühenduses lahutamatud kaaslased müts ja veepudel. Nii ka tänavu, kuid tavapärased südasuvised leitsakud, mis jõekäärulasi pruuniks kuivanud väljadel kimbutavad, on see aasta kusagil mujal — jäid kuuldavasti Eestisse. Öösiti ollakse ikka magamiskoti sees (mitte siruli peal) ja mõnd veelembelist last nähti perekonnapäeva eelselt basseini äärel kükitamas ja kurtmas: „Vesi on liiga külm!” Ühesõnaga, päike lihtsalt ei jõua vett kütta. Lauslõdisemisest on õnneks asi kaugel. Lihtsalt üks teistmoodi meeldejääv suvi.
Mis jääb lastele kõige enam suvekodust meelde ja hinge? Sõbrad ja nendega kogetu. Eesti keele nädala lõppedes oli selleks kindlasti võrratult kordaläinud perekonnapäeva programm, mis suure soojuse ja rõõmuga publiku poolt vastu võeti. Üks pealtvaataja kommentaar oli: „Tundus, et lapsed ei olnud näidendit nädal aega tuupinud.” Teine: „Imponeeris, kui hästi ja loomulikult nad esinesid. Igaüks oli osaline ja keegi ei jäänud kellegi varju.”
Kuid enne seda oli jumalateenistus.
Esialgu vaikne pühapäev
Kell 11 kogunesid laagripere ja külalised, väikesed tüdrukud valdavalt rahvariietes, söögisaali kõrvale kuuskede alla pühapäeva hommikuseks jumalateenistuseks. Massachusettsi osariigist aastakümneid Jõekäärule suveks lapsi juhendama tulnud Jaan Veenpere on muudele ülesannetele lisaks ka laagri jumalateenistusi läbi viiv mees. Ta sidus oma jutus osavalt Kalevipoega — teemat, mida lastele laagris õpetatakse — ja Jeesust. Nii Piiblis kui ka Eesti rahvuseepose loos on isa, poeg ja õige raamat. Kalevipoeg ju viskas ära oma isa kingitud tarkuseraamatu. Kui sa kaotad oma õige raamatu, siis kaotad elus oma tee. Mõned päevad varem, pärast Kalevipoja õhtut oli hr. Veenpere ühelt lapselt küsinud, mis mulje tal sellest jäi. Ta oli mõttepausi järgselt vastanud: „See oli kurb lugu.”
Rahvas laulis laululehtedelt jumalateenistuseks valitud laule ning rühm naiskasvatajaid ja suuri tüdrukuid esines traditsiooni kohaselt lauluga „Jumal, mu süda”. Enne hommikusööki alustas sama laulurühm laagripäeva lauluga „On hele suvehommik ja vaikne pühapäev”. Katkendeid Piiblist lugesid Eva Lotta Lindma Tallinnast ja Kalle (Küng) McFarlane.
Paljud vanemad ja vanavanemad olid kas toonud oma lapsi tollel päeval laagrisse või valmistusid sellel päeval neid ära viima; on ju pühapäevad laagri vahetuspäevad. Kogu suur pere, k.a. paljud Jõekääru elanikud, suvitajad ja omaaegsed lastekantseldajad istusid koos lõunasöögilaudadesse. Suvekodu peakoka Ülle Veltmanni ja tema abiliste tolle päeva maiuspalaks olid kapsarullid, kartulid seenesoustiga ja magustoiduks imeline heleroosa vaht… Mõni laps vaatas suurte silmadega: „Mis SEE on?” „See on roosamanna ja on veel maitsvam, kui piima peale kallata,” vastas ema, kes ise seda valmistanud pole, kuid au sees peab. Ka köök on osa kultuurist. Omavahel meenutati, et omal ajal kestis suvekodu 8 nädalat ja mõned lapsed olidki kogu selle pika aja maal teiste eesti lastega. Ja vähemalt kaks nädalat tuli olla laagris, et õige hoo sisse saada.
Rebased, siilid ja ilvesed
Suvekodu teise nädala eesti keele tunnid olid ühtlasi teatritunnid. Kaks ühes. Kätte võeti uhiuus omalooming, kasvataja ja Jõekäärul ning Kotkajärvel kasvanud Talvi Parmingu näidend. Selle peategelaseks ja kangelaseks oli varem tuntud laste lemmik Super-Esto, kuid seekord uutes olukordades. Näidend algas ja lõppes tuttava Super-Esto lauluga, vahepeal veeres publiku ees valla vaesest perest pärit laste lugu. Nad pidid nutikad olema, et metsas üksi ellu jääda.
Kavalad rebased esitasid mõistatuse: „Hall kukk, punane hari”. „Hallitanud maasikas?” Ei. „Tulekahju!” Õige vastus, mille eest nad üle jõe lasti. Järgmisena astus üks nendest kogemata siili peale, kes pahandas. Kamp siile panid jälle ühe lapse proovile: sidusid lapse silmad kinni ja panid ta pirukaid maitse järgi ära arvama. Järgmisena nähti… salapäraseid ei-tea-keda. „Näita ennast, loom! Kas sa räägid eesti keelt?” küsiti. „Jah, muidugi. Mina olen ilves ja need teie taga on mu vennad Toomas ja Hendrik. Me võime teid koju saata.” Kodu! Seda nad otsisidki.
Kas järgnev tekst tuleb tuttav ette? „Meie kodu on väike, kuid võimas. Meie kodu on uhke ja hea. Meie kodu on nagu metsmaasikas ja seda on raske leida.” Nii ütlesid ilvese vennad. Ja enne neid EV President Ilves. Vennad ilvesed juhatasid lapsed moorimetsa, kus sealsed vanamoorid pidasid neid väga sobivataks, nähes, et neil on suus eesti keel ja südames eesti meel. „Talendid võivad küll koju minna, aga seda talenti peab teistega jagama.” (!) Hakatigi valmistama nõiduslikku keedist. Moorid nõidusid järgemööda: ehtsat eesti suitsupääsukest, rukkilillepärga, sületäie rukkivihkusid ja tagatipuks: „Too meile kõige rammusam heeringas.”
Algas loitsumine: „Kee, kee, pajake, tee meil kange eestlane! Kee, kee, pajake, tee meil kange eestlane!” Nõiamoorid muutusid puudeks ja Ants-laps Super-Estoks. Viimane hüüdis „HÕISSA” ning lapsi ilmus igalt poolt ta juurde. Nad soovisid, et ta laulaks nendega veel ilusaid laule, tantsiks veel Kaerajaani ja aitaks kiiku kõrgele lükata. „Kallid lapsed, ma sooviksin teiega eluaeg laulda, tantsida ja mängida, aga ma näen, et teil on õndsad eesti südamed, teie silmad säravad ja hinged hõõguvad; mul on aeg teise kohta minna rahvuskultuuri jagama.” Ja vastuseks, kas tüdrukud võivad ka Super-Estoks muutuda, on sulaselge jah.
Laul, tants & trall
See oli alles algus. Järgnesid laulud: Jõekääru laul, Mu koduke on tilluke, Põdramaja, Meie koome kangast, Tiigrikutsu ja Laul Jõekäärule. Korra põõsa varju, tops jahedat vett ja siis väikesed esitasid „Mäng on väikese inimese töö”, mille vältel tehti kukerpalle, hundirattaid, spagaate ning mängiti inimsuuruste porganditega. Seejärel tantsisid keskmiste ja suurte tarede kasvandikud kava „Atmosfäär” ja nendele järgnes tantsuõpetaja Kaia Külliku enda etteaste — vapustav võimlemiskava.
Suvekodu juhataja Priit Parro kutsus juhatuse liikmeid Kati Kütti-Otsat, Eerik Valterit ja Heikki Novekit koos kasvatajatega osalema lõbusates spontaansetes mängudes, kus tuli üles näidata koostöö oskusi. Tänusõnad ütles seejärel Kersti-Li Kuutan Fischer ning kõik, kes soovisid, võisid tantsusõõri astuda Tuljakuks. Perekonnapäev lõppes veelgi suurema lõbusa perekonnavalsi sõõriga. Raske oli lahkuda nii kordaläinud ja südantsoojendava päeva järgselt. Häid viimaseid nädalaid kõigile ja suured tänud kohusetundlikule personalile selle eest, mida meie lastele võimaldate ja millega neid inspireerite.
Riina Kindlam
Fotogalerii siit: Jõekääru suvekodus toimus perekonnapäev
