Läänes loodeti, et kommunismile järgneb demokratiseerumine. Tänapäeva Venemaal toimub demokraatia nii, nagu Putin ette kirjutab.
Ameerika Ühendriikides peegelduvad vastuoksused meediast, mis omakorda toitub lepitamatutest vastuoludest poliitilisel areenil. Laias laastus paistab nagu kordunuks lõhenemine sama mustri järgi nagu 150 aastat tagasi. Tollased orjapidajad lõunaosariigid on nüüd radikaalselt ja solidaarselt äärmuslikult parempoolsed, põhjapoolsed osariigid kas otsivad keskteed või eelistavad liberaalseid lahendusi. Mõlemat parteid, rohkem küll vabariiklasi, finantseerib peamiselt suurkapital. Pole ime, et seadusandlus eelistab neid, kes on majanduslikult väga heal järjel. Ameerika kuulsus kui suurte võimaluste maa, kus igal järgneval generatsioonil on võimalus ületada oma vanemate tase nii hariduslikult kui ka majanduslikult, on tänapäevaks muutunud sõnakõlksuks. Haridus, mis on võtmeks eduks, on kallis, selle omandamiseks tuleb keskklassi tudengitel kanda suurt laenukoormat. See pärsib perekonna loomist ja maja ostu, kõike, mis senini oli keskklassile enesestmõistetav. Majanduslikul kõrgklassil neid muresid pole.
Poliitikud väidavad, et kaitsevad keskklassi huve. Kelle huvidest lähtuvad ülikeerulised seadused, millest isegi seaduseandjad aru ei saa? Kelle huvisid kaitstakse kui sotsiaalkaitset kärbitakse? Kes lõikasid kasu majanduskriisist? Kelle huvides oli ajada riigieelarve koostamine niivõrd ummikusse, et keskvalitsus pidi teenistujad ukse taha jätma kuueteistkümneks päevaks ning 120 000 töökohta kadus erasektoris? Miks püütakse parlamendis kõigutada usaldust USA kui usaldusväärse võlgniku vastu? Poliitikud kahetsevad ja taunivad leppimatust, lubavad lahendusi. Kuid kompromissi ei mingil juhul. Ometi on kompromiss demokraatia alustugi.
Ameerika meedias avaldatud analüüsid vihjavad äärmuslikule ideoloogiale, mida soosis parempoolne raharingkond. Tänu hästi rahastatud valimiskampaaniatele on pooltes Ameerika osariikides võim vabariiklaste käes. See, kelle käes on võim, korraldab valimisringkondade piire. Tänaseks on suurem osa valimisringkondi kujundatud nii, et nad on raudselt kas vabariiklikud või demokraatlikud. Kongressi liikmed valitakse reeglina tagasi. Partei juhtkonna mõju on minimaalne, sest kongressi liikmed teavad, et nende karjäär on kindel, kui nad apelleerivad oma valimisringkonna põhitoetajatele, kes moodustavad enamuse valijatest, eriti eelvalimistest osavõtjatest. Suured rahamehed, nagu vennad Koch'id, kes rahastasid äärmuslikke parempoolseid, said suurema ja hullema tulemuse, kui nad soovisid. Kongressis teevad nüüd ilma parempoolsed äärmuslased, kes kõigele lisaks on vastu ka vabariiklaste juhtkonnale. USA parlamendi reeglid on võimatult keerulised, mis võimaldavad arvuliselt väikesel rühmitusel töö seisma panna. Konservatiivne ajaleht The Economist leiab, et nii ei saa riiki valitseda. See on pehmelt öeldud.
Ago Ambre
