neiuke läks roosiaeda; käi kapsasse, käi kapsasse, ära tule kaali kallale; üks jahimees läks metsa.
Neid oli peris ea hulk. Aga see oli ikke kõikse kenam, et „sui oli kätte tulemas, tali oli mööda minemas, poisid puuteljevangerdega olid kosja minemas.” Vata see nigu tuletas meelde, et loodus teeb kah ringimängu nigu lapsedki. Me elasime ju loodusega nii kenaste koos, igal aastaajal olid meil oma mängud ja tegemised. Talvel lasime liugu ja ehitasime lumememmesi, kevadel ravisime apukoorega kuresaapaid, suvel jooksime ringi nigu noored sälud, aga sügiseporiga istusime toas, lugesime tattnina valgel juturaamatut vai pidasime videvikku, oitsime lambieli kokku.
Peris ea, et nooremad minu juttusi ei loe, nad ei saaks arugi, millest ma kõnelen. Aga mulle tuli see kõik meelde, kui istusin palkuni veere peal ja nägin, kuda kooli puss ringi sõitis, tuled vilkumas nigu vanakurjal, ja ahmis iga uulitsenuka päält mitu mudilast oma musta kurku. Sain aru, et see tähendab suve lõpu algust.
Jah, nii see on. Inime unustab ringimängud ära, otsib omale uued obid ning arrastused, aga loodus käib ikke oma rada nigu ta alati on käind. See jusku annab ingele kosutust, kui näed, et kõik asjad siin ilmas ei muutu. Mulle on alati meeldind seda looduse ringimängu jälgida. Näed, alles see suvi särises Eesti Maja saalis, nüid juba sügis sügeleb ja sätib end tulema. Ja inimesel pole muud kui säti ennast kah looduse perra, kas vai vasta tahtmist.
Laste suvelaagrid on seks korraks jälle minevikuks saand. Kotkajärve on põlvpükstes meheakatised ja kilkavad kaiditüdrukud linna tagasi saat ning võsaülikooli õpilased paar kraadi targemaks koolitand. Vahtrad otsivad värvipintsilisi, et oma kirevate lehtedega inimesi uuesti metsa meelitada. Ja vana talv varitseb kuskil kaljunuka taga ning ootab kannatlikult oma aega. Tuleb seegi aeg ja saab otsa kah, sest kevade võim pole kuskile kadund. Tuleb temagi, tapab talve ja kaotab külma. Mis siis inimeselapselgi muud kui saada suusad suvepuhkusele ja akka ujumise püksisi sahtlipõhjast välja otsima.
Ah sina arvad, et see pold jutt ega kedagi. Ega ei old jah, aga ma seekord ei tahtki mingit suurt uudist kuulutada, vahel on ea vana tuulutada. Näe, loodus käib oma ettemäärat rada ega vanane, on alati uus ja noor. Kui temaga koos astuda, ehk jääb ise kah nooreks. Proovida võib.
Kargu Karla
