No ja mina vana turakas kohe küsima, et miks seda venelast mälestatasse. Tuli välja, et olevat aidand Eestimaal vabaks saada ja ühe tähtsa tegelase ütlemist mööda veel oma eluga riskind.
No aga seesama mees ju ometi valitses seda riiki, mis meie rahvast orjuses oidis. Tuli aeg, kus ta väsis ära, ei jaksand enam oida ja oligi jokk. Itler väsis kah juuditapmisest ära ja pani ennast punkris põlema, kes talle selle eest pareljeehvi raiuma akkas.
Vabaduse sõjas pani ulka eesti mehi oma elu mängu, mu oma vanamees nende ulgas. Aga kui akati nende auks vabaduse sammast püsti ajama, oli terve Eestimaa kisa ja kaagutamist täis, et nisukese asja peale raha raisatasse. Nüid on ulka ühiskonna tegelasi ja ettevõtjaid ette võtt, et austame vaenlast ja selle jaoks ei ole ükski kulutus liiga suur.
Meie riskisime Sinimägedes kah oma eludega, aga kui ellujäänd mehed lähvad sinna mälestuse märgi manu langend sõpru mälestama, siis on riigiisadel mujal tegemist, kas lähvad naabrimehega kalale vai on naise sõbrannal sünnipäev, kust kudagi ei saa puududa. Veteranid jäetasse omapead, et las ajavad oma asja, mis neist segada.
Aga ehk ma olen segi läind oma mõtlemisega, elatand inime nigu ma olen. Äkki me riskindki oma eludega, viskasime oopis kurni ja mängisime tagumist paari, tegime ringimängu – kes aias, kes aias? Ise arvad küll, et mäletad, aga teised teavad paremini. Ja pealegi ütles üks noor ja tark kirjamees just iljuti, et oma riigi eest elu mängu panna ei olegi mõistlik tegu.
Paistab, et mõtlemine on tervisele kahjulik. Katsume edespidi ilma läbi ajada.
Kargu Karla
