No kuripatt, oleks ma seda varem tead, oleks muist maha matt vai ära müind, nisukesed vead annavad ju parandada. Nüid on kõigil teada, kui palju mul teda on, ei aita peitmine ega salgamine. Ja egas mul üksi, mõnel teisel on veel, vata et rohkemgi. Nii et asi on untsus ja abi ei oska kuskilt leida.
Aga mine tea, kõigil ikke ei ole kah. Vata see värk, mis Eestimaa kaitsepolitseis juhtus, see paneb mõtlema. Tegelikult, see mis juhtus, pole midagi. Juhtus, et tuli välja, millel kohe alguses juhtuda lasti. Kui see politsei loodi, mis eesti rahvast kaitsma pidi, siis võeti sinna vanad kaagebeelased tööle. Meile seda ei üteldud, vähemalt mulle mitte. Nojah, mul pold siis kompluutert kah, kes selle jaoks siia Kanaadasse sõitma akkas. Nüid seletavad, et kaagebee tehnika võeti üle ja siis oli vaja mehi, kes seda tehnikat tunnevad. Et vähemalt üks neist endist peremeest edasi teenis, selle avastamine võttis paarkümmend aastat aega.
Oot-oot, las ma mõtlen. Nii et vanad pöidlakruvid võeti üle ja siis läks neid kah vaja, kes neid kruvisid keerata oskasid, arilik eestlane ju sellega toime ei tule. Nojah, mis see veski ilma möldrita ikke on vai sepikoda sepata.
Aga sõjaväes oli küll natuke teisiti. Kui me vankadega lahinguid lõime, siis saime kah vahel ulga vintohvkasid sõjasaagiks ja padruneid pealekauba. Aga meile seda küll keski ei üteld, et iga püssi vai kuulipritsiga koos tuleb üks ivan võtta, kes seda lasta oskab. Meil oli teada, kuhu poole ivan on arjund püssiotsa oidma ja sellepärast me õppisime ädaga ise laskma.
Mina arvan, et meie rahvale on rohkem talumehe tarkust vaja. Saksamaal sai aasta otsa kemüüse peal elatud, aga pekimaitse suust ei kadund. Ja see, kes Eestimaal pidi pool sajandit putru poslamaslaga sööma, akkas koos vabadusega kohe võisilma igatsema. Ei tema rahvustunne kadund kuskile ja pold teda kunagi liiga palju.
Kargu Karla
