Seega muistse vabadusvõitluse, Lembitu, Ümera lahingu, Jüriöö ülestõusu ja eestlaste orjastamise perioodist, mida on nimetatud meie rahvusliku identiteedi nurgakivi ajaks. Teose autorid on teadlikult loobunud terminist „muistne vabadusvõitlus”, käsitledes neid sündmusi Kirde-Euroopa ristisõjana Eesti ja Läti territooriumil. Kuigi nad kinnitavad, et 18. sajandil Garlieb Merkeli, 19. sajandil Carl Robert Jakobsoni ja 20. sajandil Hans Kruusi kirjutatud ning eestlaste mällu söövitatud arusaam Eesti ajaloost on läbi, pole vist enamus eestlasi sellega nõus.
Ajakirjanik ja poeet Karl Martin Sinijärv kirjutas 14. juuni Õpetajate Lehes ajaloost ja ilust, nentides, et eestlastele on kõige olulisem ja armsam nende ajalugu. Sinijärve meelest on ajaloost vaja rohkem kirjutada. „Kui tõesti teadaolevast faktistikust ei piisa, kutsugem appi ilukirjandus. Vabariigi 100. sünnipäevaks võiks olla ilmavõrgus ja kaantevahedes piisav hulk ajalugusid, et rahule jääks igasuguse maitsega huviline /…/ Seni hoidkem kümne küünega kinni muistsest vabadusvõitlusest ja kõigest muust, mis aitavad rahvust defineerida. See on raske töö, kuid eks ole rahvus ju pööraselt tähtis asi,” kirjutab Sinijärv.
Tema sõnul ei huvita eestlasi tänapäev ja ka tuleviku suhtes pole neil illusioone, kuid minevik on neile püha. See sütitab südames heleda leegi ja puhub lõkkele kirgede kuhtuvad söed, kirjutab Sinijärv poeetiliselt ning lisab, et minevik on midagi sellist, mida ei maksa puutuda.
Ta viitab oma kirjutises Viivi Luige 1991. a ilmunud romaanile „Ajaloo ilu”, mille sündmustik hargneb samuti Lätis ja Eestis, aga sajandeid hiljem, nimelt augustis 1968, mil N. Liidu väed okupeerisid Praha kevade järgse Tšehhoslovakkia. See on tükike tšehhide-slovakkide püha ajalugu, mida nad kunagi ei unusta.
45 aastat tagasi demonsteeritud telepildid Vene tankidest ja hambuni relvastatud sõjaväelastest Praha tänavail tegid oma tänuväärse töö, õõnestades N. Liidu mainet. Okupeeritud Eestis tol ajal elanud mäletavad veel hästi, et õhk oli siis elektrit täis. Viivi Luik kirjeldab mõjuvalt tollast atmosfääri – emotsioone, esemeid, lõhnu, helisid, hirme ja ühiskondlikke pingeid: „Mida magusamalt sirel lõhnab ja mida sinisemalt lehvib taevas, seda eluohtlikum tundub olevat viibimine Balti riikides. Nendest riikidest ei tea keegi, kas neid ongi üldse olemas. Elu nendes on arusaamatu ning saladuslik. /…/ Öösiti siin valvatakse. Teritatakse kõrvu, kuulatatakse…” Nii see tõesti oli, kuid Praha kevade sündmuste ajel tärkas eestlastes esmakordselt arglik lootus, et vabadusvõitlusel on ehk tõesti mõtet. Aastate möödudes saigi Eesti vabaks. See on meie püha lähiajalugu, mida keegi muuta ega meilt võtta ei saa.
Elle Puusaag
