Telli Menüü

Karla kalendrisaba – Suvine jutlus

Teate, selle soojaga läheb inime ikke peris lolliks. Ma pole küll kunagi tark old ega ennast selleks pidand, aga kui ilm on old mitu päeva järjest soe ja niiske, siis akkad tundma, et sa pole mitte ainult peast soe, vaid kuumad kohe üle kere. Nisukestel päevadel ei tähenda, kas sa proovid mõtelda pea vai veikse varbaga, ühtemoodu opakas tuleb välja.


Minul tuli äkki kange imu jutlust pidada. No ütle nüid vanainimese aru! Ise pole enam tea mis ajast keriku saand, aga nüid kipub kohe kantslisse. Tegelikult – ei kipu. Elu on mind nii kõvaste kantseldand, et kõnelen parem siitsamast. Las loevad vai kuulavad need, kes mu arilikud lorijutud on siiamaani välja kannatand ega ole nende pärast veel seitungi tellimist ära tühistand.

Mulle tuli meelde, et ennevanaste oli nisuke komme, et kord aastas vai nii anti õpetajale puhkust ja pandi kõnelema mõni peris arilik surelik. Rehendasin oma aruga, et praega oleks selleks vist õige aeg. Ehk on suvel kuumaga kerikutes kah apukurgi aeg nigu seitungite toimetuseski. Siis las õpetaja puhkab kurku ja püksipõlvi, kogudus kuulaku Karlat ja olgu õnnelik, et sedagi saab.

Aga mida sa kõneled? Kuda sa oma jutluse ülesse ehitad, sääl on ikke oma nõksud kah sehes. Ei tihand ühegi õpetaja käest minna nõu küsima, kutsusin Ärmani, et ehk poisil on mõni nipp varuks. No oligi. Ütles, et korralikul jutlusel peab olema ea algus ja ea lõpp. Mõtle need välja ja siis lükka nad nii ligistikku kui võimalik. Rohkem pole vajagi.

Jäin mõtlema. Nisuke jutlus on siis nigu ämmburger, millel ainult kaks poolikut kuklit, aga vahel pole miskit, ei vorsti, juustu, tomatit, salatit ega majuneesi. Sellest ei saa ju õiget kõhutäit. Ärman kostis selle peale, et sa võid ju neid vorstisi ja muud sinna laduda küll, aga kui sellega oogu lähed, siis pole sinu jutluse lõpul kogudus mitte tükk maad targem, vaid tükk maad vanem.

Ma sain aru küll, kuhu ta sihtis, aga ing ei jäänd ikke rahule. Veeretasin mõttes neid vorstiviilusid sõrmede vahel ja arutasin, et natuke tuleb tiplumaatijat kah kasutada. Jutluses tuleks nigu rohkem propakeerida seda taevast värki, aga põrgu kohta ei tohi kah liiga alvaste ütleda. Sõpru on sul ju mõlemal pool. Ja kuhu sa ükskord ise satud, see pole kah selge. Kui lihtsalt satud, siis noh – pead olema sellega rahul, mis sulle osaks sai. Aga isegi siis, kui valida antasse, ei ole kah kerge. Üleval on parem kliima, all jälle parem seltskond…
Jääb vist see jutlus minust pidamata ja aamen ütlemata. Las jääda iga kinksepp oma liistude manu ja iga rätsep niiti nõelasilma toppima.

Kargu Karla

Loe edasi