Telli Menüü

Karla kalendrisaba – Märtsimärkmeid

Märts on nisuke imelik kuu, et ta nigu ei tea isegi, kuhu ta õiete kuulub. Kevad kisub teda oma poole, aga talv oiab püksitagumikust kinni ja tirib tagasi. Nii ta nende kahe vahel töllerdab ega oska seisukohta võtta. Inimeselapsele ei too ta peale nohu suurt midagi. Kellele seda vaja on, aga kui sa ei mõista õigeste riides käia, kunagi ei tea, kas suviselt vai talviselt, no siis sa selle nohu saad.

Nooremad, kel veel kooliealisi lapsi on, need muutkui ootavad seda kuulsat märtsi preiki.
Image by Idea go - FreeDigitalPhotos.net

See on see nädal, kus pakitasse kohvrid, võetasse mudilased käekõrvale ja sõidetasse lennujaama vene ruletti mängima. Kui läheb ästi, saad lennuki peale ja kulutad nädal aega oma vaevaga teenitud tollarisi Tisniländis. Aga võib ka minna veel paremini, näituseks sedaviisi, et lumi paneb lennuteed kinni ja siis istud kodus ja sülitad viha pärast, et ulk raha tasku alles jäi.

Minul pole selles punktis küll äda kedagi, mul on alati preik ja seda ei sega tuisk ega tuulispask. Vahime õhtati Kataga kahekesi tiiviist, kuda teised rahmeldavad ja oma närvisi rikuvad. Pole koera kah, keda õue viia telehvoni postisi ja üdrantisi ristima.

Kass meil oli küll vanaste. See oli sõprade talust toodud, neil oli lausa veike kassikasvandus. Maal kasvand kiisu ei taht ültse toas istuda, muutkui kippus õue jahile. Oli ikke õige iirekuningas teine. Nigu vaenlase ammaste vahele sai, nii tükkis koos saagiga tuppa auinda kauplema. Vat temaga oli kah sedasi, et see märtsikuu ajas ta ärevile. Mitte preigi pärast, aga talle ei meeldind lume sees sumada, tõstis käpakesi kraatsiliselt nigu paleriin. Märtsikuul vahtis aga üles päikese poole ja nurrutas kassikeeli, et sulatan'd omete see lumi ära.

Nüid Kata kõneleb, et ma olla kah nigu meie kadund kass, ei saa ega saa akna mant eemale. Eks tal või õigus olla, tunnen ise kah, et miski nigu sügeleb kuskil. Ei tähenda midagi, et oled ammu tubaseks inimeseks jäänd, ikke tahad kevadet. Nigu ta natukene tulemise nägu näitab, nii juba akkad kapist lühikeste käistega särkisi otsima. Selga panna on vara, aga silmadega silitad iga päev. Kujutad ette, kuda tõmmad palkuni ukse esteks irvakile, siis peris lahti ja koperdad välja. Istud veranda peale ja tõmbad kopsud tossusegast linnaluhvti täis, ikke etem kui korteli seinte vahel.

Ei tea, kas seda peris maaõhku kannatabki enam. Organismus on neist suure linna mürkidest nii läbi imbund, et puhas kraam võtab inge välja. Kui omal ajal sõjavangist tulin ja tüki rammusat seapekki ära sõin, oli kõht paar nädalit korrast ära. Aga siis tahtsid jälle.

Kevadet tahaks kah. Nisuke tuju on, et kahmaks Kata käärid ja lõikaks tähtraamatust märtsikuu välja koos poole aprilliga. Et tuleks juba mai ja teeks taadile pai, kas vai läbi kinnise akna.

Kargu Karla

Loe edasi