Tuli tuttav tunne neid albumeid käes hoides, sest niisugust stiili peeti pühaks ka minu nooruspõlvealbumites. Ikka Tallinna siluett või rahvuslik motiiv nahkalbumi kaanel, sees mustad või tumesinised paksud kartongist lehed ootamas must-valgeid fotosid eesti pere elust.
Valdast oli fotosid, mis olid tehtud fotograafi juures. Need olid nagu postkaardid: said saata oma sõpradele, sugulastele, sest foto tagaküljel olid paremal pool jooned, kuhu aadress kirjutada ja vasakul eraldusjoon, kuhu võisid oma sõnumi kirjutada mälestuseks. Mulle imponeerisid need lisandid, mille taustal või millele nõjatudes fotole jääjaid kujutati. Elegantne tugitool, kõrgete jalgadega postamentlaud, istetool ilma seljatoeta, katteks riie, mille küljes rippusid ümmargused tutid ja palju meeliköitvaid detaile, mis andsid fotole erilise võlu, kuigi fotod olid hajutatud musta või pruuni tooni seguga.
Illustratsioon ajalehele oli välja mõeldud. See ei olnud kunstiline väljamõeldis, vaid tegelik elu Eesti Vabariigis Visnapuu pere taustal, kes elas Pärnus enne sõja puhkemist. Armas lugeja saab ise kindlasti ka omad mälestuspildid jäädvustada siia illustaratsiooni. Lihtsalt vaata lähemalt ja meenuvadki!
Fotosid uurides, hakkas ka üks laul kummitama: ,,…Tolmund seintel raamid, neis möödund aastad reas./Valges kleidis daamid, üks mirdipärg…/ Vana pildiraam kaugeid aegu teab. /Neid, kes läinud siit, luitund raam meeles peab…/” Juhan Sütt sõnade autorina ja Priit Pihlap lauljana tungisid selle lauluga ,,Vana pildiraam” eesti rahva südamesse, et jääda.
Soovin koos oma perega teile õnnistunnet Eesti Vabariigi 95. aastapäeva puhul!
Eda Oja
