Puudub ka ruum, et kirjeldada väljapaistva teadlase ja ühiskonnategelase elukäiku, millega võib iga huviline ise tutvuda raamatut lugedes.
Moora elas eesti rahva jaoks ülimalt keerulisel ajal, mis oli tulvil ühiskondlikke, poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi muutusi. Kui kõnealust raamatut lugeda, siis hämmastab eelkõige autori haare, tema võime analüüsida ja klassifitseerida sündmusi, mis sunnib kaasa mõtlema. Kuidas mina oleksin käitunud tsaariaegses „umbvene” koolis, kus oli selgelt eesmärgiks eestluse väljasuretamine või Vabadussõja päevil ja muudel otsustavatel aegadel?
Nagu Moora ütleb, iseloomustab rahvust tung elada, tahtmine püsida. Ja küllap on tal õigus ka selles, et just rasked katsumused (nt sõjad) mõjuvad rahvuse eluinstinktile positiivselt. „Elujanu, mis ulatub kaugemale isikliku elu piirest, võib sundida isamaa eest surma minema,” kirjutab ta. 28. novembril möödus 95 aastat Eesti Vabadussõja algusest, kus just isiklikku heaolu ületav patriotism oli tõukejõuks võitluses oma rahvuse püsimise, mis viis ka võõras keeles hariduse saanud eesti koolinoored Vabadussõtta.
Essees „Eesti praegusest rahvuslusest” (1923) kurdab Moora, et Vabadussõja järgsetel aastatel muutus rahvuslus „silmnähtavalt pealiskaudseks ja mitteproduktiivseks”. Huvitav miks?
Jakob Hurt ütles oma 1870. a peetud kuulsas kõnes prohvetlikult, et me ei saa mitte kunagi suureks arvult, vaid peame vaimult suureks saama. Ka Moora leiab, et väikerahvana ei saa eestlased end maksma panna arvuliselt ega muul viisil füüsiliselt või majanduslikult, küll aga kultuuriliselt, mistõttu tuleb panna suuremat rõhku kultuuripoliitikale.
Viibides eelmise laupäeva õhtul Toronto eesti kooride jõulukontserdil, läksid mõtted Harri Moora raamatu juurde. On suurepärane, et eestlased kannavad nii kodus kui võõrsil oma põues kindlat soovi eesti kultuuri edendada ja rahvust säilitada. Just koorilaul on siin meie tunnussõna, meie Nokia. Laulurõõm oli tõesti lummav! Täname kauni kontserdi korraldajaid ja esinejaid!
Elle Puusaag
