Mustlased parseldasid obesid, poisid ostsid oma südametaamidele vassi ja kõllast saia, sirkuse telgi all tegid kõhukõneleja ja mõõganeelaja oma trikkisi, kaupmehed karjusid üksteisest üle. Kõige pobulaarsem oli kompvekimüija, sest tema käest võis osav mees kaupa odavaste saada. Võtsid pihuga kombusid ja kuulutasid, kas paaris vai üksik. Viskasid letile, kaupmees luges ära ja kui olid õigeste arvand, said ilma rahata. Kui eksisid, siis muidugi maksid nii et ägises. Aga mis sest, ajas ikke ostjad asarti.
Eks kärakat pruugiti kah. Talumees, kes oma kurgikoormast vai müidud mullikast ea inna oli saand, ei julgend jätta liiku tegemata, see käis etiketi vasta. Sõber Kusta, Ärmani isa, oli noorest peast paras kriukamees, temale pold külas vastast. Mäletan, kui ühekorra keski pakkus talle pudelit, kuhu oli paras klõmm põhja jäänd, et „noh, Kusta, viska ära!” Kusta võttis pudeli kaelapidi pihku ja lennutas tee veerde kraavi nii et kõlin taga. Kui naabrimees pahandas, siis vabandas, et sai valeste aru. Tõmbas põuetaskust oma kulku, rüüpas ise ja pakkus lepituseks üleaetsele kah. Kõik saivad ühekoos naerda ja naer oli nigu aknakitt, mis oidis sõprusi koos.
Kata kaes üle mu õla ja akkas korraliku naisõiguslase kombel nõudma, et ma tüdrukutest kah kirjutaks. Tuletas meele, kuda nemad olid mihklipäeviti istel käind. See oli nisuke komme, et võeti kodust lambaliha, püilijahu ja mune, vahel värsket karaskit kah, ja mindi ühte tallu kokku lusti pidama. Seda kutsuti istel käimiseks ja mida seal tehti vai millest kõneldi, seda ma muidugist ei tea, sest sinna meesterahvid ligi ei lastud. Nõnda et need „enn paartid” nigu neid nüütsel ajal kutsutasse, olid vanaste kah olemas.
Mihklipäeval oli lõbu ja lusti meestele, naistele ja lastele. Ainukesed, kes seda päeva pelgasid, olid oinad, aga nendest ma täna ei kirjuta. Äkki mõni arvab, et käib tema kohta, kukub lamenti lööma ja akkab vabandamist nõudma. On mulle neid sekeldusi vaja.
Kargu Karla