Ise te seda niikuinii välja ei nuputa. Vata see paik on minu oma kortelis, tuttava nelja seina vahel. Seltskond on üheliikmeline ja täiesti üksmeelne. Istun tiivanil, jalg üle põlve, mõtlen tähtsaid mõtteid ning avaldan neid vajadust mööda kohe valjuäälselt. Ise küsin, ise vastan, ise mõtlen ja maigutan, ise taipan ja targutan. Ärman enam meile ei tule ja Kata teab, et mind tähtsate mõtete juures segada ei tohi.
Ega ma miskit suurt ega ennekuulmatat välja mõteld ei ole, aga mõne avastuse olen ikke teind kah. No näituseks kas vai selle, et üksindus polegi nii paha kui eemalt paistab. Iseenda ja oma mõtete seltsis on vahel peris mõnus olla. Kui ilm lubab, jätan pehme tiivani ja koperdan palkuni pääle. Seal toetan istmiku omatehtud puust taburetile ja olen loodusele natukenegi lähemal kui toas kükitades. Sõpru ja tuttavaid leiab seal nii palju, et lausa imesta.
Kaen üle palkuniveere alla ja panen tähele, kuda õuemuru peal oravapoiss oravatüdrukut taga ajab. Siis mõtlen, et äkki on vastapidi. Vai sa sealt kõrgelt kiigates aru saad, kummast soost keski on. Ja siis akkad tasakeste itsitama, et küllap on nii nigu inimestegagi – tüdruk jookseb eest, kuni poisi kätte saab. Aga eks see ole oravate oma asi.
Ükspäe lasin Katal oma lõunase pudruportsu verandale serveerida. Mitte uhkusest, vaid niisama, ei raatsind ilusat ilma lasta raisku minna. No käsi värises natuke, pillasin ivake ead rooga põrmandulle. Varsti nägin, kuda sipelgad tirisid endast kümme korda suuremat toiduraasu seinaprao poole, ikke ühel nõul ja jõul. Mõtlesin, et oleks inimesed kah nii virgad, visad ja ühel meelel, oleks meil juba ammu kolmekümne korruseline Eesti Maja püsti. Aga mis mul sellest.
Mul on teisigi sõpru, kes mind kunagi ei ülga. Päike on kõrvetamisest tüdind ja teeb vanamehele pai. Tuulepoisid tikuvad mu seitelt sasima ja kaotavad uvi, kui ei leia rohkem kui üksikud udemed kõrva veerest. Õhtati on kena kaeda, kuda kuu punnitab ennast täis puhuda. Vahel läheb ta nägu ümarikuks ja laiaks nigu opmani kapiuks, aga siis väsib ära ja kahaneb pikkamööda kahvatuks killukeseks. Aga jonni ta ei jäta, muutkui akkab jälle otsast pääle.
Pihlapuud on ilusaid marjasi täis ja need lähvad aina punasemaks. Kaen vahtraid ja ootan seda aega, kui nad akkavad endid minu auks ehtima nigu edevad tüdrukud. Ea on istuda, süda suurt rõemu täis, et oled ristirahva jalust ära. Vata kui lihtne on ligimestele eameelt valmistada.
Kargu Karla
