Kui minu Kata ütleb, et soovitab mul prügiämbri ukse taha tõsta, siis pole muud kui vanamees liigutagu ennast jalamaid ja ästi kärmesti, muidu on kuri karjas. Ja mina olen juba nii vana inime, et ei taha enam kurja ega karja, katsun eaga läbi ajada.
Küsisin Ärmanilt, mis asi see eliksiir on. Tema seletas, et see olevat üks ästi ea jook. Lisas veel sinna manu, et see noor soovitaja oli nimetand meeleparanduse eliksiiri. No ühte kangeste ead jooki ma mäletan vanast ajast küll, aga seda ei rüüband keski meeleparanduseks, võeti ikka rohkem peaparanduseks. Aga seda ma pole enam ammu puttund, pole õieti kunagi suurem pruukija old, pruulija ammugi mitte.
Pinnisin poissi edesi, et kas täpsemaid korraldusi ei antud, lugegu ikke see peenike kiri kah läbi. No tema siis puhastas prillid ära, luges ja uuris jälle ja siis nimetas, et minu koduapteegi rohud, mida ma mineva nädali tutvustasin, olla kah aegunuks tunnistatud. Et vitsa ja vemblaga kasvatamise ajad olevat möödas. Laulis mulle sealt ühe uue retsepti ette, et „ead lapsed kasvavad vitsata, arm aitab enam kui irm.”
No teatsa, kui asjad nii edesi lähvad, siis olen mina varsti noorte inimestega täitsa ühel nõul. Sellest uuest retseptist on ju esimene pool täitsa õige. Ead lapsed on alati vitsata kasvand, aga pahadel tuleb ikke püksid rebadele tõmmata, muidu lähvad ukka.
Aga vat selle teise poolega ma küll peri ei ole. Arm pole kunagi irmust parem old. Mina pole kunagi last nii löönd, et arm järgi jääb. Ega ükski korralik isa oma last sandiks lüia ei taha. Natuke vitsairmu on vaja ja äbi kah, et akkasid vanemale inimese vasta ja said sellepärast nuhelda.
Aga kui kogemata kombel jääbki arm, siis võib ju sedasamust eliksiiri peale määrida, see polegi ainult sissevõtmiseks mõeldud.
Kargu Karla
