Vata mis minu inge täis ajas ja pead raputama pani, oli see jant, mis Eestimaal ühe väljamaa nimega vargaplika ümber käib. Tüdruk oli riigikogusse kanditeerind ja eks oli seal ka seda korrektset poliidigat ajand, aga keski oli tähele pand, et peale poliidiga pold tema tegemised nii korrektsed ühti. Oli kroonu rahadega endale ebemeid ümbre kaelavarre ost, peenemaid parukaid pähe, põskedele puna ja puudert ja tont teab mida veel.
Noh, tiriti siis tädikene kohtu ette ja mõisteti talle trahv ja puha nigu sel puhul tegema peab ja alati ongi teht. Ja niikui mina kuulda sain ja rõemu tuntsin, et neiuke pannasse mõneks kuuks raudvarbade taha meelt parandama, nii see peris trevooga algas. Otsus kuulutati välja küll, aga kohtusaalis pold kedagi, kes vargale oleks kabla kaela sidund ja pulkade taha tirind nigu eksind õhvakese. Talle saadeti oopis kuvaääri sehes kiri, ühesõnaga ametlik kutse vangimaja poolt, et palume teie austavat osavõttu, sel ja sel kuupäeval kohale ilmuda, riietus vaba. Aga preili kaalus ettepanekut, leidis, et seltskond ei sobi, pole temale vastuvõetav, ja purjetas Inglismaale. Keski talle piiri peal takistusi ei teind. Nüid vangimaja personalil piinlik, uue liikme auks ehitatud auvärat tuli maha võtta ja akata mõtlema, misuke seisukoht võtta.
Minu talus mõisteti kah kord aastat kohut. Paar nädalit enne jõulusi mõisteti ästi nuumatud orik surma. Aga meie ei jäänd keset ussaida ootama, pikk puss pihus, et arjasloom kõripidi otsa jookseks. Tuli natuke vägivalda tarvitada, muidu oleksime pühad ilma vorstideta pidand. Nojah, see oli vanaste…
Mis teie arvate, kas ma panin ikke õige pääliskirja oma jutule?
Kargu Karla