Teatavasti on kõigil kolmel olnud, ja on ikka, oma kindlad poolehoidjad.
Pärast sõda jäi Eesti NSVs mäletavasti domineerima korpus ja tema veteranide austamine, et mitte ütelda poputamine, ka mitmesuguste igapäevaste ja silmatorkavate privileegidega. Need lõpetas taastatud Vabariigi esimene valitsus 20 aastat tagasi. Järgneval kahel aastakümnel kuni tänapäevani on Eestis palju räägitud ja kirjutatud Leegionist. Sellele on pühendatud raamatuid, konverentse, paraade, mälestusmärke (Sinimäed, Lihula), on loodud dokumentaal- ja ulmefilme, legende.
Omal ajal Eesti Vabariigi sõjaväes aga puudusud korpused ja leegionid. Esines aga kindel mõiste rügement. Nii oligi soome rügement eestlastele kodusem mõiste ja ühik kui nõukogudelik korpus ja saksa SS-lik leegion. Samuti vastas arusaadav soome keel, kultuur ja riigikord otsustavalt paremini Eesti Vabariigi kodanike vaimule kui Hitleri ja Stalini verised diktatuurid. Ning kindlasti sobis eestlastele noore, Talvesõja oreooliga Suomen Puolustusvoima kord, individualistlik stiil ja taktika paremini kui ükskõik millise totalitaarse hiigelarmee pime distsipliin, rõve toorus, tülgastavad poliitloengud ja nõme juhikultus.
Soomepoistel aga läks halvasti. 1944. a hilissuvel Eestisse vabatahtlikult naasnud JR 200, kel hea väljaõpe ja teravad lahingkogemused selja taga, ähvardati ja veeti alatult alt Saksa okupatsioonivõimude ja nende eesti käsilaste poolt. Pärast augusti lõpus uljalt võidetud Pupastvere ja Tartu all septembris kaotatud tõrjelahinguid vangistati, peksti ja veeti soomepoisse näiteks Vorkutasse NSV Liidu ja nende eesti käsilaste poolt. Eesti NSV ajal neid represseeriti, parimal juhul suruti unustusse. Häid põhjusi soomepoiste salgamiseks ja hävitamiseks leidsid agarad okupandid, annekteerijad ja nende kohalikud kollaborandid ilma suurema vaevata. Alles poolsajand hiljem hakati taastatud Eesti Vabariigis teadvustama soomepoiste minevikku, nende vaimset pärandit ja meeste jätkuvat olemasolu. Ennistati häbelikult nende liikumine. Pika peale hakati üleelanuile isegi maksma tagasihoidlikku pensioni.
Milles peitub soomepoiste eripära? Miks tegeleda nendega? – Eks leidus nende seaski rumalaid, argu, ebaausaid; muidugi. Samas pole kübetki kahtlust, et Rügement täitis sõjalisi ülesandeid hästi, nagu tunnistab märkimisväärne hulk autasustamisi pärast ‘44. a suve Karjala kannase, Viiburi lahe ja Tartu kaitselahinguid. Aga vahvalt ja surmapõlgavalt võitles ka Leegion, nagu surmahädas küllap ka Korpus. Järelikult tuleb otsida Rügemendi, Leegioni ja Korpuse erinevusi mujal, teistes valdkondades kui just nn. sõjamehelikkuses. Selgelt ilmnevad aga nende omavahelised kontrastid, kui kõrvutame nende individuaalmoraalseid tasandeid, ohvitserkondade ja meeste ajaloolis-poliitilist taibukust ja lojaalsust Eesti Vabariigile ja – NB – ei millelegi ega kellelegi muule.
Peame meeles, et iga mees, kes Soome läks, lükkas teadlikult oma elu mängu vähemalt kaks korda. Esiteks Soome minekuga kui sakslaste välikohtute poolt ähvardatav Fahnenflüchtling. Teiseks mõistusevastase tagasitulekuga leekides kodumaale ‘44. a augusti keskel, et pärast Sinimägede raskeid kaotusi lüüa rahva ja riigi eest Viimane Lahing ehk Armageddon. Sääraseid eksistentsiaalseid otsuseid elu ja surma peale ei nõutud ei Korpuse ega Leegioni meestelt.
Nii kaua, kui on Eesti Vabariik, jääb veer’vate aegade voolus hiilgama soomepoiste 5-punktiline memorandum, koostatud Soome rindel 21. oktoobril 1943. a:
Kõrgesti austatud Hr. Minister A. Varma
Sõja ja maailmapoliitiliste sündmuste kiire areng kohustab Soome armees teenivaid eesti vabatahtlikke teatama Teile, Härra Minister, kui Eesti täisvolilisele saadikule oma järgmisi tõekspidamisi:
Meie võitluseesmärgiks on iseseisva Eesti demokraatliku Vabariigi taastamine.
Meie soovime oma rahva kõikide positiivsete jõudude rakendamist, et täita meie kodumaa vabastamise suurt ülesannet.
Meie oleme valmis igal ajal relvastatult välja astuma eesti rahva huvide eest.
Meie ei ole nõus koos töötama bolshevistliku NSVL-ga ega rahvussotsialistliku Saksamaaga, kuna nende riikide ideoloogilised alused ja senine tegevus on sügavas vastuolus eesti rahva demokraatlike tõekspidamiste ja eluliste huvidega.
Me usaldame nimetatud küsimustes eesti vabatahtlike poliitilise esindamise ainuüksi Eesti Vabariigi seaduslikele esindajatele.
Avaldame Teile, Härra Minister, oma täielikku lugupidamist Soome armees teenivate eesti vabatahtlike nimel:
(ohvitseride allkirjad)
Nende väheste ridadega sai öeldud kõik, mis vaja. Pangem tähele, see deklaratsioon on ainulaadne, mis puutub eestlastest relvakandjatesse II maailmasõja keeristes. Tekst on tõepoolest uhke ja hää, tagantjärele koguni liigutav. Vabariigi viimase peaministri, professor Uluotsa piinlikult lömitav memorandum Saksa okupatsiooni alguspäevadel nende ülemjuhatusele 1941. a 29. juulil Tartus ei anna üldse võrrelda. Korpuse ideoloogiast ja politrukindusest möödume siinkohal vaikides.
Vaevalt saab selgemalt kui soomepoisid väljendada vaoshoitud põlastust tolleaegse Saksa ja NSVL-i režiimide vastu (nende riikide ideoloogilised alused ja senine tegevus on sügavas vastuolus eesti rahva demokraatlike tõekspidamiste ja eluliste huvidega), samas leplikku koostöösoovi kõikide kaasatõmmatavate rahvuslike jõududega (olenemata mundrist!). Eelkõige aga väljendati siirast poolehoidu ja isiklikku vastutust. Oldi valmis elu ja surma peale taastama põhiseaduslik, demokraatlik Eesti Vabariik. Enam kui aimates, kes tegelikult koostasid memorandumi teksti (vänrikkid Kerson, Rebas jt.), loen sealt välja ka varjatud distantseerumist president Pätsi 1938. a autoritaarsest põhiseadusest.
Pangem tähele, justnimelt demokraatlikku Eesti Vabariiki nimetatakse selles lühikeses memorandumis koguni kaks korda. See oligi see nn. kolmas võimalus pääsemaks sõja alustajate Hitleri-Saksamaa ja Stalini-N.Liidu haardest, nagu leidlik Odysseus omal ajal Scylla ja Charybdise vahel. Sellest šansist võidi unistada vaid sosistades. Selle saavutamiseks lükati mängu elud ja varandused. Tähendab, mitte mingil juhul ei tahtnud soomepoisid tagasi kommunistlikku Eesti NSVsse ega leppinud olema natsi-Suur-Saksamaa mutrikesed.
Lähtudes samadest klassikalistest vabaduse ja demokraatia põhimõtetest, mis viivad tagasi Periklese Ateenasse 5. saj enne Kristust, püüdis 1990-92. a Kodanike Komiteedele rajatud Eesti Kongress juurutada eesti rahva ja ta rahvarindlaste seas mõisted riiklik järjepidevus ja vastutusega kodanik. Mäletatavasti kandis Kongress oma lipukirjana kodanikkonnale ehituva riigi kontinuiteeti, s.t. just riiklikku järjepidevust. Ning pinevate vaidluste saatel suudetigi üle kivide ja kändude juurutada Põhiseaduse Assambleesse ja Põhiseadusse, ka soomepoiste kaudsel eeskujul, mõiste restitutio ad integrum, s.t. Eesti Vabariigi formaalne ennistamine, mille kiitis rahvas rahvahääletusel tänulikult heaks ja võttis omaks. Ja nii, võiksimegi väita, seljatas Rügement lõppvoorus, poolsajand post festum, nii totalitaarse Leegioni kui ka totalitaarse Korpuse.
Hain Rebas
Viimati selle kohta Mart Laar koguteoses Soomepoisid – võitlus jätkub. Grenader, Tallinn 2010.
2 Viimati selle kohta Meelis Saueauk sealsamas.
3 Ilmut. 16:16.
4 Avaldatud R. Rebas, JR 200 võitlusteel. Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas, kd X. Stockholm 1962, lk 23; M. Lukkari, Suomen-poiken merkitys. Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood. Tallinn 1997, lk 9, 11 ; S. Ise, Mõõka tagumas. Põhjala Tähistel, nr 30, 2003, lk 8.
5 Eestikeelne tekst E. Kant, Jüri Uluotsa memorandum Eesti seisundi kohta 29. juulist 1941. Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas, kd VI. Stockholm 1958, lk 7-20, eriti 15-18; H. Rebas, Miks edu – miks luhtumine? Võrdlev essee Saksa mobilisatsioonidest Eestis ja Leedus 1943. a. Akadeemia. 8. aastakäik 1996, nr 4 (85), lk 692-727, eriti lk 706 f.
6 Thucydides, II:35.