Peeter Einola ei ole Maarjamaal sündinud ega Tartu ülikoolis käinud. Tema kodulinn on Toronto, ta on tööstusinsener ja majandusteadlane. Aga mõjuka ühiskonnategelasena teeb ta nii palju, kui vähegi suudab, et eestikeelset ülikooli toetada. Peeter Einola on Tartu ülikooli sihtasutuse esindaja Kanadas ning Kanada Tartu Ülikooli Fondi direktor. Juba koos kadunud rektor Volli Kalmuga tekkis tal mõte luua külalisprofessuur, et Eesti päritolu professorid võiksid osaleda Tartu ülikooli õppe- ja teadustöös.
1. detsembril, emakeelse ülikooli 103. aastapäeva aktusel kuulutas rektor Toomas Asser välja kaks järjekordset stipendiumi saajat: Annela Anger-Kraavi Cambridge’i ja Mart Kuldkepi Londoni ülikoolist (vt. artikkel eelmises EE-s). Peeter Einola istus aulas ja rõõmustas, et Välis-Eesti külalisprofessuur saab kolmandat korda teoks ning toob ülikoolile väärtuslikke sidemeid.
Peeter Einola, kui suur võiks Kanadas eesti kogukond veel olla?
Terves Kanadas arvestatakse olevat umbes 20.000 inimest. Torontos ja lähiümbruses on neid 12.000 ning Torontos endas kuskil 5000 inimest, kes on seotud Eesti päritoluga.
Kes nad põhiliselt on? Sõjapõgenike järeltulijad?
Ma ise olen sõjapõgeniku järeltulija, ja minul on juba täiskasvanud lapsed. Meie aktiivne kogukond koosneb jah nendest eestlastest, kes pärast sõda saabusid Kanadasse ja kes on nende järeltulijad. Viimaseil aastakümneil on Torontosse tulnud Eestist aga arvukalt teisigi ümberasujaid kas pikemaks või lühemaks ajaks. Mõned neist on Toronto Eesti Seltsi täienduskooli õpetajad või need, kes on asunud tööle meie rahaasutusse ehk Toronto Eesti Ühispanka, nüüdne Northern Birch Credit Union, või siis Tartu College’isse. Neist nimekamaid on praegu ehk Torontos asuva Välis-Eesti muuseumi ehk VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, kes on meie ühiskonda väga palju panustanud.
Te ise olete sündinud 1954. aastal Torontos. Kes olid te vanemad, kus nad kohtusid?
Nad olid koos juba Eestis, mõlemad pärit Pärnumaalt Tõstamaa piirkonnast. Lihtsad maainimesed. Põgenesid 1944. aastal Rootsi ja abiellusid seal.
Teie kodune keel on olnud ilmselgelt eesti keel. Kui Toronto eestlased kokku saavad, mis keel siis kostab?
See oleneb. Ametlikel kokkutulekutel ja koosolekutel kogukonna ees on püüe ikka eesti keeles asju ajada. Teisalt – teatud oludes tuleb sõnadest puudu. Tõsilugu on, et nooremates generatsioonides on keele kvaliteet nõrgenemas, aga sellegipoolest koolid püsivad ja püütakse nii palju kui saab.
Miks te Toronto ülikooli üldse inseneriteadust õppima läksite?
Kui eestlased pärast sõda Torontos tahtsid ülikooli minna, siis olid neil teised keelelised probleemid, oli inglise keele puudus. Paljud noormehed valisid kas täppis- või inseneriteaduse, matemaatika või arhitektuuri, sest numbrid on rahvusvahelised. Minul keeleprobleemi polnud, olin ju üles kasvanud Torontos, aga sellegipoolest, kui oli ülikooli vaja minna, siis inseneerias oli palju tuttavaid ja sõpru ees, nii et ma läksin teatud määral karjaga kaasa. Aga ma ei kahetse seda. Lisaks insenerikraadile on mul majanduskraad, töötasin kaua elektriettevõttes Ontario Power Generation, ja enamus mu karjäärist on olnud majandusalane.
Millal te esimest korda Eestit nägite?
1975. aastal, mil olin suvetööl Helsingis. Samal suvel peeti Tallinnas laulupidu. Mul õnnestus aegsasti kõik piletid varuda, ja sain 10 päeva Eestis olla ja ka laulupeol. Kohtusin sugulastega, sain aimu, et milline oli mu vanemate elu Eestis… See kõik jättis minusse jälje.
Olete korporatsiooni Rotalia liige.
Kõik ennesõja-aegsed korporatsioonid asutasid ju oma koondised väljapoole Eestit, ka Kanadasse, ja sinna võeti uusi liikmeid. Mulle on see üks viis, kuidas hoida ühendust Eesti asjaga ja tunda ühist tunnet korporatsiooni sees, et seda ikka alal hoida.
Olete ka Tartu ülikooli sihtasutuse esindaja Kanadas.
Jah. Mind võeti sellele kohale 15 aastat tagasi, kui praegune president Alar Karis oli Tartu ülikooli rektor, mina olen tema poolt sinna nimetatud.
Mis asi on teil Torontos Tartu College?
See on mittetulundusühing ja 18-korruseline üliõpilaste elamishoone Toronto südalinnas. 1970. aastad oli aeg, mil Kanadas soositi kõrghariduse andmist ja üliõpilastele oli elupindasid vaja. Torontos asuvate eesti üliõpilasorganisatsioonide ja seltside liikmeskond leidis algkapitali ja püstitas selle hoone riigi ja fondide toetusega. Projekteeris eestlane Elmar Tampõld. See toimib nii, et ülemistel korrustel elavad üliõpilased maksavad üüri, millest tekib sissetulek, mis võimaldab pakkuda akadeemilistele organisatsioonidele kodu, ja on ka muuseumi rahastaja. See on hästi märkiväärne saavutus siinsel eesti kogukonnal, just tähistasime maja 50. aasta sündmust.
See on unikaalne ja samal ajal geniaalne majanduslik ettevõtmine, mis võimaldab toetada aastas umbes 300.000 Kanada dollari eest meie Eesti kogukonna tegevust. Seal asub ka ajalehe Eesti Elu toimetus.
Tartu College on mänginud suurt rolli selleski, et asutada Toronto ülikooli juurde Eesti õppetool, mille juhataja on praegu Andres Kasekamp. Õppetool kannab Elmar Tampõllu nime. Mina olen Tartu College’i nõukogu abiesimees ja ühtlasi olen ka Toronto Eesti õppetooli sihtasutuse esimees ja seda kõike on võimaldanud Tartu College.
Kuidas te kõike jõuate? Te kogusite ka märkimisväärse summa Tartu ülikooli Ukraina üliõpilaste stipendiumifondi!
Minu poole pöörduti Tartu ülikooli rektoraadist ja anti mõista selle vajadusest. Ja kuna ma olen Tartu ülikooli sihtasutuse esindaja, siis vahel tuleb ju esindada.
Kanada ja USA eesti ühiskonnas ja Kanadas tervikuna on arusaamine Venemaa kuritegelikust sõjast Ukrainas täiesti olemas. Ukraina päritoluga inimesi on Kanadas 4 kuni 5 miljonit. Kui ma hakkasin aga nõu pidama sihtasutuste ja organisatsioonidega, siis suuremalt jaolt olid nad kõik Ukraina heaks juba annetanud, ja minu küsimine oli natuke nagu uudis. Aga mina rääkisin oma juttu, et kas neil oleks võimalus toetada otse neid Ukraina üliõpilasi, kes praegu Tartus õpivad… Ja kuidagi läkski nii, et saime kokku ligemale 66.000 Kanada dollarit. Annetajad on olnud Välis-Eesti sihtasutused, organisatsioonid, akadeemilised korporatsioonid ja seltsid ja eraisikud, nii Kanadas ja USAs. Olen nende vastutuleku eest äärmiselt tänulik.
Torontos tähistatakse ju samuti rahvusülikooli aastapäeva. Kas ainult südames või on seda ka näha ja kuulda?
Seda on ka näha ja kuulda. See on samuti Tartu College’i üks tegevusi koos Eesti õppetooli sihtasutusega ja Välis-Eesti muuseumiga. Läinud pühapäevalgi oli Torontos avalik aastapäeva tähistamine ja loengu pidas Andres Kasekamp.
Kui on olnud suuremad aastapäevad, siis on Tartu ülikooli rektor ka meil külas käinud. Rahvusülikooli 100. aastapäeva eel juhtus see, et meie Välis-Eesti haritlaskond pakkus välja külalisprofessuuri idee. Stipendiumi suurus on 50.000 eurot, rahastaja Välis-Eesti akadeemiline kogukond, keda esindavad Eesti üliõpilaste toetusfond USAs, Tartu ülikooli fond Kanadas ja Tartu College Torontos.
Varem on Välis-Eesti külalisprofessori stipendiumi pälvinud Eesti juurtega ajaloo- ja ühiskonnateadlane David Ilmar Lepasaar Beecher ning kultuuripsühholoogia professor Jaan Valsiner.
Miks olete ajal, mil kõikjal maailmas liigutakse rahvusvahelisutumise poole, toeks eestikeelsele kõrgharidusele ja Tartu ülikoolile?
See on kasvatus… Kui mõelda oma vanemate ja esiisade peale, siis see on üks osa sellest, kuidas inimene ennast defineerib. See on püüe tunnustada oma päritolu, ja teha seda, et Eesti käekäik hästi läheks. See on – ma ei oska seda paremini ütelda, kui et see on õige asi teha. (PM)
