Nende kahe pealkirja (artikli ja raamatu) kokku sobitamine võib esimesel pilgul mõjuda küsitava katsena. On ju tegemist väga erudeeritud helilooja, muusikateadlase ja pedagoogi mälestusteosega.
Ometi selgub lugemisel, et autorile on just need kaks mõistet võrdselt tähtsad ja et seos nende vahel peegeldub pea igalt leheküljelt.
Sellest teosest kirjutamise teeb raskeks asjaolu, et autor ise on kõik olulise ära öelnud; rajanud niivõrd täiusliku monumendi, et iga lisatud sõna tundub liigsena, nagu lõhuks seda tervikut. Raamat on pühendatud autori abikaasa Leo Normeti mälestusele tema 100. sünnipäeva puhul. See on ühelt poolt austav ja lugupidav kummardus lahkunud muusikasuurusele, teiselt poolt väga isiklik ja intiimne tunnistus, kuidas ühised vaimsed huvid kaht inimest seovad, vaatamata põlvkonnapikkusele eavahele. Selle lugemine on nagu sisenemine pühamusse, kus tohid küll jälgida toimuvaid rituaale, kuid sakramendist osa saamiseks oled veel liialt patune.
Raamatu pealkiri sümboliseerib passiivset vastupanu riigikorrale, mis keelas ära Leo Normeti tudengipõlves koos Boris Kõrveriga loodud opereti „Hermese kannul“. Selles leiduv laul hakkas aga elama iseseisvat elu ja muutus populaarseks, ülistades Viljandit, kuhu Normetid saatuse heatahtlikul nükkel hiljem endale aastateks hubase ja harmoonilise kodu soetasid. Kiidulaul Viljandile ei ole kolkapatriotism, Leo ega Sirje kumbki pole sünnipärane mulk. Viljandiga seob neid mitmesuguste kaunite esteetiliste elamuste ja loova vaimu kombinatsioon.
Raamatu neljast peatükist kerkib reljeefsena esile üks, mis moodustab teose põhituuma ja hõlmab umbes kolm neljandikku kogu teksti mahust. See sisaldab artikleid vaimuinimestest, kes aastate vältel nende Viljandi mäenõlva salongi külastasid, valitseva korra eest ajutiselt „maapakku“ pugedes. Nagu autor ise tabavalt tähendab, peegeldub külaliste sissekannetest, kuidas tollane kultuurieliit huumori abil tuju üleval hoidis. Esimest peatükki võib vaadelda kui sissejuhatust, viimaseid kahte kui täiendavat lisapala.
Raamat sisaldab mõningaid fotosid, hulga külalisraamatu sissekannete reproduktsioone ja on varustatud isikunimede registriga. Motolaul „Puhkuse veedame kõik Viljandis“ on noodikirjas ära toodud ja esikaant kaunistab Lembit Sarapuu maal, mis kujutab vaadet Viljandi järvele mäenõlva salongi aknast.
Nagu eelpool tähendatud, on raske autori hoolikalt viimistletud pintslitõmmetele midagi olulist lisada. Lubatagu lõpetada ühe lihtsa lausega: see on südamega kirjutatud raamat. Ja täiendagem seda raamatu eesotsast laenatud kuninganna Kristiina maksiimiga: Austusest sündinud armastus ei sure kunagi.
