Minu vanemad olid noored lapsed, kui viimane sõda Eestist üle käis. Muidugi kuulsin lugusid nii saksa kui vene sõdurite kohta. Kuidas sakslased lastele kommi jagasid ning muidu lahked ja viisakad olnud ning kuidas venelaste eest oli parem peitu pugeda. Aga minu jaoks jäid need lihtsalt lugudeks, mida võis raamatustki lugeda. Ega käimasolev sõda pole ju otseselt minu koduõele jõudnud, kuid teadmine, et Eesti koos Läti ja Leeduga oleks ilma NATOta ilmselt lihtsam sihtmärk olnud, paneb hinge ärevalt värisema. Ning ukrainlaste võidule kaasa elama. Neid toetama ja aitama.
Ma võin pea anda, et pole kunagi varem nii suurt viha venelaste vastu tundnud. Midagi sellist, mida tõenäoliselt mu vanemad ja vanavanemad tundsid. Paratamatult pidi nõukogude võimu ajal õppima nendega koos ja kõrvuti elama. Ükskõik, millised kurjad mõtted nende puhul ka pähe ei tulnud. Eks tekkis ka sõprussidemeid. Isegi siin Torontos tean ühte noort Moskvast pärit naist, kes on ukrainlasega abielus. Mõlemad valutavad südant Ukraina pärast. Kahjuks ei piisa nendest üksikutest, et sellest rahvast üleüldiselt lugu pidada. Sest ka ,,head venelased“ tunnistavad, et nad on mõjutatud impeeriumi ideaalidest ning annavad endale aru, et kohati on ajupesu isegi liiga hästi toiminud.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
