Selle aasta alguses suri mu vanaema Saima. Kaotasime armsa ja hoolitseva vanaema, samuti viimase selle generatsiooni liikme meie perekonnas. Minu esimeses Eesti Elu artiklis möödunud aasta oktoobris kirjutasin vanaemast ja tema pühendumisest Eesti ja perekonna ajaloo säilitamisele. Seoses tema surmaga on raske mitte mõelda sellele, mida tema generatsiooni kadumine muudab meie peres ja kogukonnas.
Kõndides läbi VEMU arhiivi näen inimeste arhiivikaste ning nende organisatsioonide arhiive, mida pole enam olemas. Mu vanaema oli näiteks uhke Mulkide Seltsi liige, kuigi ta oli sündinud Valgas – minu vanaisa kaudu sai temast au-mulk. Mulkide Selts asutati 1977. aastal Torontos ja vahepeal oli neil koguni 150 liiget. Selts lõpetas oma ettevõtmised 2012. aastal, pärast 35 aastast tegutsemist, ja sellest peost võite lugeda Eesti Elus. Artiklis mainitakse et Mulkide Seltsi varad tulid VEMU arhiivi – samuti teiste maakondlike seltside omad (nt Virulaste Koondis ja Valgamaalaste Selts). Maakondlikud seltsid olid eesti pagulastele Kanadas tähtsad, kuna Eestit ei saanud külastada. Nende seltside kaudu võis tunda ühendust nende kadunud kodumaa maakondadega.
Muidugi on ka nooremate väliseestlaste seas neid, kes identifitseerivad end mõne maakonnaga, aga on päris kindel, et see vist ei ole seesama tunne. Need pagulased, kes olid sündinud Eestis, mõnes kindlas maakonnas, on kadumas. Nendel, kes on Kanadas sündinud, võib olla vanavanemaid erinevatest maakondadest. Minu esivanemad olid näiteks sündinud Virumaal, Tartumaal, Viljandimaal, ja Valgamaal. Muidugi tunnen huvi ja ühendust nende maakondadega, aga ma ei ütleks, et üks oleks tähtsam kui teine. Meie jaoks on kõige olulisem, et saame Eestit külastada.
Peale maakondlike seltside on paljud teisedki organisatsioonid tegevuse lõpetanud, Soomepoiste Klubi näiteks 2015. aastal, kuna nende liikmed jäid vanemaks ja osavõtt klubi üritustest vähenes. Organisatsioonid, mis olid otse suunatud pagulaste jaoks, arusaadavalt lõpetavad tegevusi. Aga millised organisatsioonid võiksime pärandada järgmistele põlvkondadele?
Nimetasin oktoobris, et mu vanaema osales elulookirjutajate rühmas, mis alustas Tiina Kirssi eestvõttel 2000. aastal ja on koostanud viis kogumikku „Mälutunglaid“. Tuldi kokku selleks, et kirjutada mälestusi elust Eestis enne Teist maailmasõda. See rühm inspireeris Kaja Telmetit kokku kutsuma inglisekeelset elulookirjutajate rühma, mis tegutseski aastatel 2013-2018. Selles grupis uurisid oma elulugusid Kanada eestlased, kes olid üles kasvanud kahes kultuuris.
Eestikeelne elulookirjutajate rühm ei saa enam nii tihti kokku kui vanasti ja kui saavad, siis räägitakse rohkem oma lugude inglise keelde tõlkimisest. Aga võiks veel väga palju elulugusid korjata meie kogukonnast – nii vanema kui noorema põlvkonna käest. Elulookirjutajad on grupp, mis võiks edasi kesta. Ka Eesti Kultuuripärandi Selts tegi eestlaste elulugude kogumisel ära suure töö – nende arhiivis leidub sadu videosalvestusi. Vahest on kellelgi veel ideid, milliseid gruppe võiksime taaselustada? Kui leiaksime uusi huvitatud vabatahtlikke, saaksime meie eelkäijate alustatut jätkata.
