Esimesel kohtumisel esines tuntud kirjanik Elin Toona, keda küsitles Kaire Cocker Integratsiooni Sihtasutusest. Elin rääkis, kuidas ta 7-aastasena 1944. aastal Eestist põgenes ja kuidas tema reis kujunes piltlikult öeldes tõepoolest ümbermaailmareisiks. Nüüd on ta tagasi Eestis ja elab umbes kaheksa kilomeetri kaugusel oma endisest kodukohast, mille oli sunnitud kunagi põgenedes maha jätma.
Elin rõhutas, et mitte ainult temal ei olnud selline teekond, paljudel on olnud see samasugune: põgenemine, sõda, põgenikelaagrid, uued algused. Elu on nagu raamat esimesest peatükist viimaseni, peatükid võivad inimestel veidi erineda, kuid põhiliin on sama, sest oleme kõik inimesed. On erakordne olla inimene. On hea, kui jõuad taas koju.
Ta võrdles enda kodu teoga, kes kannab oma maja seljas. Kui saad kohvri maha panna, tead, et oled kodus.
Kaire küsimusele, kuidas võõrsil sõpru leida, vastas Elin, et alguses on raske, kuna kõik on võõras. Tuleb hakata inimestega rääkima, üks jutt viib teiseni, alati leitakse midagi ühist, sest kõik oleme inimesed. Selles lihtsuses peitub jõud. Elin jutustas, kuidas ta Indiast bussiga Inglismaale tagasi rändas. Ta hääletas, teda ei tahetud peale võtta, aga siis ta hakkas rääkima oma kirjutusmasinast, mis tal kaasas oli, et on eestlane ja püüab kirjutades elatist teenida. Et bussijuhil oli isa Austraalias õpetajaks koolis, kus õppis mitu eesti päritolu pagulas-last, leiti ühine jututeema ning bussijuht helistas bussifirma omanikule ja lõpuks tohtiski Elin bussi peale asuda ja sai sellega Londonisse.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
