Sellest väljudes aga pean tunnistama arusaamist, et ollakse jagatud, kui just mitte ühisel piirkonnal. Nii on maadel, see tähendab geograafiliselt, välja kujunenud ametlikud piirid. Mille vahele kuuludes tuleb ka väljaarenenud seadusi jälgida. Teoorias kõigi huvides, praktikas aga alati mitte.
Veel keerulisemaks lähevad piirid rahvusvaheliste kokkulepete järgi. Neid maapealseid piire tunnustatakse kuni sellise agressioonini, nagu Venemaa alatu kallaletung sõltumatule ÜRO liikmele Ukrainale. On olemas ka arusaam, et nii meredel kui õhuruumis eksisteerivad piirid – neist väljapool on rahvusvahelised tsoonid, vabad kõigile.
Et nii see praktiliselt ei ole, selle kinnituseks on käesoleva nädala uudised. Esiteks teisipäevane intsident, milles NATO liikmete Saksa ja Suur-Britannia hävitajad pidid NATO liikme Eesti õhuruumilähedusest tõrjuma Vene lennuki. See ei olnud esimene selline operatsioon, mida pidi läbi viima, kuna Vene lendur ei tunnistanud Eesti õhuliikluskeskuse käske.
Samal päeval teatas Austraalia kavatsusest soetada tuumajõul töötavaid allveelaevu. Põhjuseks Hiina kasvav mõju Indo-Vaikses ookeanis, isegi kui rahvusvahelistes vetes. Peking on ka nii mitmegi riigi kohale lennutanud luureballoone, rääkimata droonide ja satelliitide kaudu läbi viidud nuhkimisest. Seda kõike teoreetiliselt neutraalses ruumis. Merepiirid on riikidel tavaliselt 12 kilomeetrit. Õhuruumiga on teisiti, keegi ei tea täpselt, kui kõrgel need on mõjus.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.