Sten saabus siia aastase töö- ja puhkeviisaga, mis on Kanadal paljude riikidega, nende seas Eesti: kuni 35 aasta vanused noored saavad võimaluse omandada rahvusvahelisi töökogemusi, reisida läbi kas või terve Kanada ja mis eriti väärtuslik, parandada oma inglise/prantsuse keele oskust.
Just viimane oligi Steni eesmärgiks, ja seetõttu ei valinud ta sihtkohaks mitte Torontot, kus võimas eesti kogukond ja sisseelamine võib-olla lihtsam, vaid just Montreali, sest inglise keel on tal juba hästi suus ja see ei paku niivõrd palju väljakutseid ega enesearengut kui just prantsuse keel, mida ta õppis keskkoolis ja ülikoolis. See pakub talle suurt huvi, soovides elada vastavas keelekeskkonnas ja parandades selle oskust. Kuigi, nagu ta väidab, on Quebecis ja Prantsusmaal räägitaval prantsuse keelel siiski vahe ja seda põnevam on vastav kogemus.
Olles lõpetanud Tartu Ülikoolis ajakirjanduse eriala ja töötanud ajakirjanikuna mitmetes väljaannetes, tundis Sten ühel hetkel, et võib-olla oleks vaja vaheldust ja natuke teistele valdkondadele keskenduda. Ta on töötanud Viljandi ajalehes Sakala, Lõuna-Eesti Postimehes ja Lõunalehes, samuti teinud kaastööd raadios jm. – ning käsitletavate teemade ring oli lai, hästi orienteeruda tuli nii kohaliku poliitika, kultuuri, spordi kui üldise elu-olu vallas. Võib-olla oleks aeg mingile kitsamale erialale keskenduda, leidis ta, sest kirjutades kõigest, ei valda ehk täiuslikult ühtegi teemat.
Aastaks välismaal elamise mõtet oli ta kaalunud varemgi, kaasa arvatud noorte eestlaste seas väga populaarset Austraaliat, mis aga Steni puhul ei paistnud olevat õige valik, kuna tõmbas rohkem Kanada poole. Kuna tal peret veel pole, siis juhtus nüüd olema just õige aeg sellise kogemuse saamiseks. Vahepeal oli aga Covidi aeg, kõik seisis ja siis jäi see plaan soiku, ent möödunud aasta oktoobris andis ta sisse sooviavalduse ja pärast vajalike dokumentide esitamist tuli varsti teade, et Kanada on teda ootamas. Sihtkoht muidugi enda vabal valikul, samuti aeg – Sten valis saabumise ajaks märtsi, et mitte just otse Kanada krõbedasse talvesse maanduda, ent Quebec on pakkunud lumiseid üllatusi ka märtsi teises pooles.
Välismaal elamise kogemust on Stenil ka varasemast ajast, töötades praktikandina Euroopa Parlamendi juures Brüsselis, samuti lühemat aega Saksamaal. Ka saksa keelt ta valdab.
Esimesed nädalad pakkusid palju asjaajamist, näiteks püsiva elupaiga leidmisel, sest esialgseks peatuspaigaks oli hotell. Kuna tal puudus isiklik Kanada krediidi-/pangandusajalugu, siis oli keeruline potentsiaalsetele üürileandjatele oma maksejõulisust tõestada ja vahepeal juba tundus, et peab leppima vaid toa üürimisega, aga kõik lõppes õnnelikult ja aastane korteriüürileping on tal nüüd taskus ja selles suhtes võib kergemalt hingata. Korter on väike, aga hubane ning sellises kohas, kuhu pääseb mugavalt kõikjale kas jalgsi või ühistranspordiga.
Nüüd ootavad ees tööotsingud ja lähipäeval plaanib ta raamatukogus trükkida välja hunniku CV-sid, et neid laiali jagama hakata. Ideaalne, kui tulevane töökoht oleks oma erialal – meedias või kommunikatsioonis, aga ei pruugi, sest aastane Kanada kogemus/seiklus võib pakkuda ka miskit sootuks muud, et siis selle võrra rikkamana (kindlasti mitte majanduslikus, aga kogemuslikus mõttes) kodumaale naasta. Küllap võtab omajagu aega ka võrgustiku leidmine, sõpruskonna loomine ning igapäevaeluga kurssisaamine, kaasa arvatud lemmik-söögikohtade/toidupoodide leidmine jne. Kui esialgu tundus, et hinnatase poodides on Eestiga võrreldes ikka kõvasti kõrgem, siis peatselt sai Sten aru, et ta vaatas hindu laias laastus ühikuliselt, mõtlemata euro/Kanada dollari kursi peale. Kui see arvutus hakkas peas automaatselt tekkima, ei tundunudki kõik nii kallis.
Üks põhjusi, miks Sten Kanadasse tuli, on ka perekondlik, mida ta heameelega Eesti Elu lugejatega jagab, lootuses leida kontakte. Nimelt elas tema vanavanatädi Erika Ivask Hamiltonis (Ont.), kuhu ta sattus elama, olles põgenenud Eestist 1944. aastal läbi Saksamaa. Ta töötas õena ning kirjavahetus nende perega kestis aastakümneid kuni vanavanatädi surmani 1981.a. Kahjuks ei saanud ta ühegi pereliikmega kohtuda, sest see oli kodumaa okupatsiooni ajal keeruline, kui mitte võimatu, ning Sten ongi oma perekonnast esimene, kes tuleb tema matusepaika külastama, mille asukoha on ta juba välja uurinud. Sellega seoses on tal palve: kui leidub inimesi, kes tema vanavanatädi mäletavad või on tema kohta teadmisi, oleks Sten väga tänulik, kui temaga võetaks ühendust eposti kaudu: sten.mahov@gmail.com .
Ega muud, kui soovime Stenile jõudu sellel põneval aastasel teekonnal. Rõõm on teda näha ka Eesti Elu kaastööliste ridades, kuuldes tema Kanada muljetest, võrdlustest Eesti/Kanada elustiili osas ja palju muud põnevat, mida professionaalse ajakirjaniku sulest tulla võib.
Fotod Sten Mahovi erakogust
