Üksinda suurde maailma. Nullpunktist suure eduni
Sel kevadel tõi Toronto eestlaskonda toredat elevust kauge külaline Eestist – Kaido Höövelson, keda tuntakse laiemalt ka Barutona ja kelle 38 eluaasta sisse on mahtunud hulgaliselt seiklusi ja põnevaid väljakutseid ning uusi algusi.
Noorel mehel on seljataga 15 aastat elu Jaapanis, millest 10 professionaalse sumomaadlejana ning viis populaarse saatejuhina televisioonis; naasmine kodumaale ja töö riigikogus; praeguseks on tal käimas edukas äritegevus Jaapaniga, kuhu teekond viib teda siiani aastas mitmel korral, nüüd juba koos perega.
Torontos viibides oli Kaido päevakava tihe – reisi peaeesmärgiks oli esinemine VEMU tuluõhtul 29. aprillil, kuid ta jõudis ka külastada Toronto eesti täienduskooli, Ehataret, Toronto jaapani kogukonda ning Toronto Ülikooli. Samuti Eesti Elu toimetust, kus sai teoks alljärgnev intervjuu.
Kaido on pärit Lääne-Virumaalt Väike-Maarjast (muide samast külast, kus Eesti maadleja Georg Lurich). Lapsepõlves käis ta kohalikus maakoolis, edasi Kunda gümnaasiumis, millele järgnes Tallinnas asuv Audentese spordiinternaatkool 12. klassis judo erialal. Alati on ta tegelenud erinevate spordialadega, alustades korvpallist, kuid edaspidi said kaalu kasvades huviorbiiti just judo ja hiljem sumo. Iseseisvalt elas ta juba 15. eluaastast ja kuigi kodune toetus oli alati olemas, tuli igapäevaeluga endal hakkama saada. Kaido nimetab end siiani uhkusega maapoisiks, kes on piltlikult öeldes „sündinud-kasvanud kartulivagude vahel“ ega põlga ühtki maatööd – alati olid neil kodus loomad, keda vaja talitada ja laste ellu kuulus ka suvine töölkäimine.
Keskkooli lõpetamise järel töötas Kaido ühes Tallinna ööklubis turvamehena, olles vaid 18 aastat vana, kuid külaliste sissepääs algas 21. eluaastast. 2003.a. suvel toimus Saaremaal judoturniir, mis sai elumuutvaks sündmuseks. Kohal olid ka jaapanlased ning Kaido sai kutse tulla Jaapanisse profi-sumomaadlejaks. Asjad arenesid niivõrd kiiresti, et kahe kuu pärast saadeti talle lennupiletid ning noormees sai aru, et sellist võimalust ei pruugi elus rohkem tulla. Ta oli astunud küll Mereakadeemiasse, kuid otsus tuli teha ja kool pooleli jätta.
2004.a. veebruaris jõudis Kaido Jaapanisse koos teise eesti poisiga (kes hiljem Eestisse tagasi läks). Ta oli selleks ajaks sumoga tegelenud kolm aastat amatöörina, keda on Kaido sõnul üle maailma, profiliiga aga ainult Jaapanis. Sinna jõudes leidis ta ennast koheselt nullpunktist – nagu oleks uuesti ilma sündinud. Kõik oli võõras: keel, kultuur, traditsioonid, millega tuli end kiiresti kurssi viia. Mõned kokkupuuted seal elavate eestlastega olid ainsad, mis algul abiks. Vajadust talle antud jaapani-eesti sõnaraamatu järele ei olnudki, sest mingit traditsioonilist keeleõpet ei toimunud – elades koos jaapanlastega tuli keel kuidagi iseenesest ja kiirelt, sest muud võimalust polnud. Ta oli ainuke välismaalane oma klubis ja ka inglise keel ei olnud Kaidol väga tugev. Peatselt avastas ta, et on omandanud igapäevasuhtluseks vajaliku jaapani keele oskuse.
Kaido Höövelsoni maadlejanimeks sai Baruto Kaito – Mees Baltikumist. Kord oli klubis range. Klubi asus viiekorruselises majas, kus olid nii elu- kui treeningruumid. Elati esialgu 16-kesi ühes toas ja omaette toa sai ta alles hiljem, väljateenitud saavutustega. Esimesed 1,5 aastat ei tohtinud omada telefoni ega internetti; koju sai kirju saata vanal heal viisil käsitsi kirjutades ja ümbrikus teele saates. Vahel õnnestus ka väljast mõni telefonikõne teha. Konkurents oli väga tihe ja esimesed paar aastat olid ikka ülimalt rasked. Eks keerles noormehel peas ka loobumismõtteid, aga kuna tema pass oli juhatuse käes hoiul, ei käinud see nii kergelt ega hetkeotsuse ajel. Siiski, vaatamata algusaegade raskustele, pidas poiss vastu ja nii hakkas peatselt ka edu saabuma.
Esimesed poolteist aastat klubis palka ei makstud, kuid kogu elamine oli tasuta – toit, riided (kimonod, mida tuli kanda kogu aeg väljas viibides). Tuli end pidevalt tõestada ja nn. noorte-aeg oli üsna keeruline. Võistlused toimusid kuus korda aastas, iga turniir kestis 15 päeva. Pooleteise aasta pärast jõudis Baruto sumomaadlejate seas 1000 hulgast esimese 80 hulka. See tähendas, et ta sai ühistoast kolida oma tuppa, mis oli küll väga väike, kuid siiski luksus võrreldes eelnevaga. Samuti sai ta isikliku telefoni ja muid asju.
Klubis polnud ei kokki ega koristajaid, kõik tuli teha ise ja kõigega tuli ühiselt hakkama saada. Hommikul vara oli kohe trenn ja söömine toimus kaks korda päevas, lõunal ja õhtul. Eelarve oli kindel ja teada, selle eest osteti toiduaineid ja valmistati roogasid. Alati kuulus toidukorra sisse riis, enamasti ka kanaliha, mis on hea valguallikas, samuti mereannid, sibul.
Kaks korda aastas toimus põhjalik tervisekontroll. Eks väiksemaid traumasid tuli aeg-ajalt ikka ette, kuid sellele vaatamata tuli trenni teha, kohati esines isegi arvamust, et traumad tuleb trenniga välja ravida. Puhkust sai igal aastal korra, juuni esimese nädala. Kodus sai Kaido käia viis korda kümne aasta jooksul.
Rääkides kaalust ütleb Kaido, et profiliigas pole see oluline, kaalukategooriad on amatööridel. Klubis võis olla nii 200-kiloseid kui 80-kiloseid poisse ja suurem kaal ei pruugi sugugi olla eeliseks, sest väiksemad võivad olla jällegi kiiremad.
Kaido saavutuste tippude tipuks jääb number 2 edetabelis (see number pidevalt turniiride käigus muutub). 2012.a. sai ta profiliiga võitjaks ehk siis maailmameistriks. Ta meenutab, et eelnevalt oli tal olnud põlvevigastus, mis ikka tunda andis. Siis oli hetk, kus keha ja hing rääkisid justkui erinevat keelt – ja tuli võtta vastu otsus, kas jätkata või mitte.
Kaido räägib, et sumo pole ainult sport, vaid osa jaapani kultuurist ja traditsioonidest. Oled koheselt avaliku elu tegelane, keda väga austatakse; pead patsi kandma ja ainult kimonos ringi liikuma. Seetõttu polnud ka profikarjääri lõpetamine kiire otsus ega sujuv üleminek teise, tavapärasesse ellu. See kõik võttis omajagu aega – toimus näiteks patsi mahalõikamise tseremoonia jm., ja tavaellu naasmine sai teoks 2014.aastal.
See ei tähendanud veel aga Jaapanist lahkumist. Järgnevad viis aastat töötas Kaido jaapani televisiooniprojektidega, tal oli kaks oma saadet: seiklus- ja gurmeesaade, kus ta külastas erinevaid paiku. Võib vaid ette kujutada, kuidas kümne aastaga oli keelt mitte oskavast noorest välismaalasest saanud Jaapanis oma inimene, tuntud tegelane, keda teati, imetleti ja armastati. Elu Jaapanis oli hea ja see oleks võinud kesta kauemgi, kuid poja sündides otsustasid vanemad, et lapse jaoks on parim paik kasvamiseks ikka Eesti.
Jah, Kaido lõi Jaapanis ka pere ja abiellus armastatud neiuga, kuigi sel teel esines mitmeid takistusi. Väga huvitav on tema ja Elena kohtumise lugu. Esmalt kohtus Kaido oma tulevase kallima emaga, kes töötas kokana Jaapanis vene restoranis, mida Kaido juhtus külastama ja kus sai püsikliendiks sealsete suurepäraste roogade ja külalislahke teeninduse tõttu. Tulevane ämm sai temaga sõbraks ja kui tema tütar Elena, meditsiinitudeng Vladivostokist, 2005.a. emale külla sõitis, kohtus ta Kaidoga ja nii nende suhe algas. Teel abieluni oli küll erinevaid takistusi ja komistuskivisid, kuid abielu sai teoks 2009. aastal.
Praeguseks on nad koos olnud 18 aastat, elavad Eestis Lääne-Virumaal ja peres kasvab 6-aastane poeg Taar, kelle elu kulgeb kolmes keeles. Elena on õppinud selgeks eesti keele, kenasti Eestis kohanenud ja töötab tennisetreenerina. Kaidol on ettevõte Jaapanis, mis tegeleb impordi-ekspordiga ning farm ja puhkemaja kodukülas. Kaido oli ka eelmise koosseisu riigikogu liige.
Jaapan on tema jaoks praegugi nagu teine kodu. Ta on seal nagu oma inimene, olles samas rahvusvaheline inimene – näiteks mänginud kanadalast ühes jaapani filmis. Ta naudib sealset imelist toidukultuuri, aga Eestis olles on lihtne maapoiss, süües rõõmuga kodust toitu.
Nüüdseks, kui seljataga on mitu erinevat karjäärietappi, tunneb Kaido, et saab tegeleda asjadega, mis varem polnud võimalikud. „Pea ees just vette ei hüppa, kuid olen valmis väljakutseteks,“ ütleb ta. Sest eks see pea ees vette hüppamine toimus juba väga noores eas, mis tõi endaga kaasa professionaalse sumomaadleja karjääri, populaarsuse Jaapanis ja küllap ka kõik järgneva.
Kaido elust on ilmunud ka huvitav raamat – Baruto. Rääkimata lood. Einar Ellermaa, Inge Pitsner, kirjastus Pilgrim, 2019.
