Haudumiseaeg oli pikk sellepärast, et pandeemia ajal oli laul kõige suurem kuritegu. Karmide reeglite kohaselt tohtis hingata ainult sissepoole. Nii kui välja hingasid, nii sa nina või suu kaudu surma külvasid. Kuidas õrnad ööbikud kuulsamate laululindudena selle aja hääbumata vastu pidasid, jäägu nende saladuseks. Meie asi on sellest rõõmu tunda ja seda pole veel keegi ära keelata suutnud.
Et arvustuse eetika nõuab asjalikkust, siis hüljakem hetkeks retoorika ja pangem paika mõned olulised koordinaadid. Jutt on Toronto Eesti Akadeemilise Segakoori Ööbik järjekordsest üritusest nimega Simmaree. Koori juhatas Rosemarie Lindau (edaspidi Roosi), klaveril Erik Kreem, teadustasid Carmen Kehman eesti keeles ja Maret Kapp inglise keeles. Viimatimainitu koostatud oli ka käsikiri. Lisaks rida soliste, keda tutvustame allpool. Nüüd aga pöördugem tagasi algse kõneviisi juurde. Selle õigustuseks olgu tähendatud, et kriitik pole veel suutnud saalis valitsenud meeleolust välja murda ja seetõttu pole käesolev kirjatükk niivõrd arvustus kui ööbikute tekitatud orkaani järellainetus.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
