Tuli kiiresti päevakava ja eelarve kokku panna, selleks raha leida ning plaanitu ka ära korraldada. Kõigepealt tuli uurida arhiivist, kuidas võidupüha tähistamine aastatel 1936-1939 toimus. Toona viisid võidutule maakondadesse Kaitseliidu mootorratturid, kellele anti kaasa Vabariigi Presidendi läkitus.
Meil ei olnud mootorrattaid, tõrvikuid ega ka tormilaternaid, rääkimata rahast, et need vajalikud asjad muretseda. Kaitseliit oli saanud kingituseks vanad džiibid, millega otsustasime tuled mööda Eestimaad laiali kanda, kuid puudus bensiin. Küsisime valitsuselt toetust, millest algul keelduti, aga hiljem siiski veidi anti. Esimesel kahel aastal palusime, et Kaitseliit maakondade tõrvikud ise valmistaks, kasutades olemasolevaid looduslikke materjale. Nende ajutiste tõrvikutega oli alatihti probleeme: pooled neist kustusid tseremoonia ajal lihtsalt ära. Oli selge, et presidendile tuleb leida korralik töökindel tõrvik. Nii palusingi selle laenuks Eesti Meestelaulu Seltsilt. On omamoodi sümboolne, et president Meri süütas esimesed võidutuled just Eesti Meestelaulu Seltsi laulupeotõrvikuga ja tuli sai süüdatud koos Kaitseliidu esindajatega Toompea Pika Hermanni tornis.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
