Ameeriklaste revolutsiooni, mis lõi vaieldavalt esimese õhtumaadest välja kasvanud Läänemaailma funktsioneeriva moodsa demokraatilise riigikorra, peamiseks põhjuseks oli inglaste repressiivne maksustamise süsteem, samas keelates alamatele, kolonialistidele võrdset esindust parlamendis. Veerand millenniumit hiljem on Vahtralehemaal, endises koloonias, võrdne esindus parlamendis ikka päevakohaseks murelapseks.
Charles III pidas teisipäeval harukordse kõne USA kongressile. Seda oli varem teinud vaid ta ema Elizabeth II. Tuletaks meelde, et mullu avas monarh Ottawas parlamendi istungi uuele valitsusele, pidades Troonikõne, mis on samuti väga harva esinev sõnavõtt. Teatud irooniana mõistis kuningas hukka poliitilise vägivalla. Seda riigis, kus ICE, immigratsiooni ja korrapidavate organisatsioonide relvastatud esindajad on tapnud immigrante, otsides legaalseid oma riigi kodanikke. Charles tuletas ka meelde, et NATO tuli USAle appi pärast 9/11 terrorirünnakut. Silmas pidades Donald Trumpi NATO kriitikat.
Isegi kui Trumpi sõjad pole sugugi läbimõeldud, peavad möödunud sajandi kahes suures ilmasõjas olulisemad liitlased mängima mängu, et kõik on korras.
Mõlemal riigipeal on näiliselt vaja näidata avalikult teisele lojaalsust kui mitte toetust. Isegi kui Trumpi sõjad pole sugugi läbimõeldud, peavad möödunud sajandi kahes suures ilmasõjas olulisemad liitlased mängima mängu, et kõik on korras.
Mitte ainult ei ole meestel oreool riigipeadena, isegi kui Charles III oma on sisuliselt vaid dekoratsioon, esikujuna, ei kujutaks keegi ette, et inglased teda oma figuratiivselt ametilt, troonilt kukutaks, aga nad on ülijõukad. See on omaette võim. House of Windsor kuningakoja vara hinnatakse $28 miljardile; Charles’i isiklik varandus on $2 miljardit. Trump, vaatamata mitmele pankrotile, on tänu oma ametikohale lisanud investeeringutega digifirmadesse oma kukrusse hiljuti tohutult. Seda hinnatakse $6,3 miljardi suurusena.
Kuid mõlema mehe pea kohal on mineviku varjud. Ei ole alati käitunud moraalselt ega legaalselt.
Trump toonitas teisipäeval, korrates Churchilli kuulsat lauset, et USAl pole brittidest paremaid sõpru. Suurbritannia tuge on USAl tarvis.
Kuninglikud visiidid on vaid sümboolsed käigud. Poliitiliselt ei määra monarhid midagi. Paraku presidendid ei pea kirjutamata reegleid jälgima. Ega õppima mineviku vigadest.
Tõnu Naelapea
