Seega olen varsti 55 aastat harjunud kirikus olema näoga koguduse poole. Olen töötanud kirikus nii kellalööjana kui katlakütjana, laulnud mitmetes kirikukoorides ja teinud koos koolivendadega gospelmuusikat. Esimesed viis ametiaastat teenisin väikseid maakogudusi Saaremaal ja seejärel 20 aastat Viljandi Pauluse kogudust. Samaaegselt teenisin Helsinkis elavaid eestlasi, olin EELK Diakooniakeskuse juhataja, tegin hingehoiutööd vanglas ja haiglates ning olin EELK Tallinna Diakooniahaigla nõukogu esimees. Viimased 12 aastat olen teeninud EELK Toronto Peetri kogudust ja 10 aastat hooldanud ka Hamiltoni kogudust.
Nüüd, kui 25. juunil 2023 pean Torontos siinse ametiaja viimase jumalateenistuse, võib jälle vaid imetleda Jumala juhtimist, sest kirikuaasta korra kohaselt on selle pühapäeva evangeeliumiks lugu kadunud poja tagasitulekust (Lk 15:11-32).
Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!“ Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult. Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle.
Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!““ Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde.
Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud. Aga poeg ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!“ Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!“ Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.
Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist, ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.“ Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna.
Siis tuli isa õue ja palus teda. Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!“
Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.“
Piibli sõnum on aegumatu. Jeesuse jutustatud lugu kõnetas tema kaasaegseid ning samas räägib ka meie kaasajast. Ikka on ihaldatud kaugele. Kord selleks, et oma elu päästa, kord ilusamat elu otsima. Jeesuse endagi varane lapsepõlv möödus maapaos. Läbi viimase paari sajandi on alatiselt umbes 200 000 eestlast elanud väljaspool Eestit. Pagulaspõlvega ja ka niisama võõrsile elama asumisega kaasnevad lisaks positiivsele omad vaevad. Pärast pääsemiskergendust või uudsuse võlu saabub hall argipäev ning mustad rajupilved ei puudu ka kaugete maade taevast.
Jeesuse poolt kirjeldatud noormehele sai osaks suurim alandus, mida üks juut oskas ette kujutada. Ta pidi hinges püsimiseks olema seakarjus ja sööma sigade toitu.
Torontost võtan endaga kaasa värvikad elulood, mida pagulusse pääsenud ise või nende järeltulijad mulle on jutustanud. Kes pääses raskelt haavatuna imekombel Moero hukust, kes läks poisikesena kodu tuhaasemelt ihuüksi kaasa taganevate sakslastega, kes sai pärast Siberi vangilaagrist vabanemist ja lõputut asjaajamist lõpuks ometi vabasse maailma pääsenud pere juurde, kes jõudis viimase paadiga üle tormise mere… Väga paljud pidid võõrsile jõudnutena maha salgama oma kõrghariduse või senise eduka ameti ning alustama uut elujärge lihtsakoelist odavat tööd tehes. Aga isakodust kaasa saadud eneseväärikus sundis uuesti tõusma. Neid lugusid, mis räägivad kadumisest ja jälle leidmisest nii otseses kui ülekantud tähenduses, tasub meenutada ja kindlasti järgmistele põlvedele pärandada.
Kadunud poja loos on veel midagi, mis eksisteerib igal ajastul – hukkamõistu ja armastuse igipõline konflikt. Vanem poeg leiab, et isa on ülekohtune. Jeesus seab oma loos korraliku ja kuuleka vanema venna rohkem kadumaläinuks kui noorema, sest isa armastus kadunud poja vastu vihastab teda.
Teame ja tunneme lõputut ja halenaljakat mõõduvõtmist, et kes on õige eestlane. Aga väikesele kogukonnale on väiklaselt lõhestav vennaviha kõige ohtlikum vaenlane. Kui me Jumala armastust tundes vihast ja hukkamõistmisest teadlikult lahti ei ütle, oleme paraku kaduvusse hääbuma määratud.
Evangeelium on aegumatu rõõmusõnum. Sest „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.“(Lk 19:10) Tunnistades Jumala ees, et oleme kadunud, osutume tema armastuse poolt igavesti leituteks. Selleks pole vaja ei enamat ega vähemat kui alandlikult usaldada Taevast Isa.
Seda soovin hüvastijätuks teile kõigile.
Mart Salumäe
EELK Toronto Peetri Koguduse õpetaja, praost
