Ülemkoda, House of Lords, oli eliitklassi liivakast. Lordid olid jubagi jõukad, poliitika oli neile vaid ajaviide, põhjus parukas pähe panna ja vaielda tühiste asjade üle.
Kanada senat on olnud hiljuti taas luubi all. Mäletatavasti oli üks peaminister Harperi valimislubadusi senatireform. Peaminister määrab ametisse senaatoreid; teisisõnu valijatel pole sõna- ega hääleõigust. Seega onupojapoliitika, mitte demokraatia, kuna iga valitsuse huvides on ülemkotta saada enamus. USAs toimub see valijate otsusel, Vahtralehemaal on teisiti. (Ka USA senat pole pahedest vaba, kahel nivool valitsemine pole tingimata lahenduseks.) Võimed, intelligents ja rahvaga suhtlemisoskus ei otsusta siin midagi, peamine tähtsus on parteikuuluvusel. Ja nagu ta eelkäijaidki, on Harper senatisse määranud konservatiive, selleks et eelmiste liberaalide valitsuste poolt saavutatud enamust ületada. Plus ça change, rien ça change, reformilubadused olid vaid pelgad peibutised.
Maksumaksjal peaks olema kops üle maksa. Aastaid on paljastatud, kuidas senaatorid, kellele antakse peaaegu eluaegne sinekuur, hästitasuv laisklemisamet, käivad harva parlamendimäel. Liberaalideaegne skandaal paljastas, et üks nende partei senaatoritest veetis suurema osa aastast Mehhikos, samas palka, kui seda saab selleks isegi nimetada, riigitaskust mõnuga vastu võttes.
Arusaadavalt peaks suures riigis nagu Kanada, korvatama poliitikutele, kes peavad tihti kaugelt Ottawasse reisima ja seal pikemalt ööbima, nii reisikulud kui ka residentsiga seotud väljaminekud. Kunagine terav Ottawa kriitik teleajakirjanikuna Mike Duffy, on nõudnud ja saanud kümneid tuhandeid seda jälgides. Ta peab oma Prince Edward Islandil asuvat suvilat oma põhiresidentsiks. PEI on Duffy sünniprovints, mis aga pole kaua ta põhikoduks olnud. Naabrite sõnul on teda seal vaid suviti näha, sedagi harva. Olemasolevate seaduste järgi sai ja saab ta aga oma Ottawa elamu väljaminekute eest raha.
Saskatchewani senaator Pamela Wallin – samuti endine teleajakirjanik, milline kokkusattumus – on Toronto Stari laupäeval ilmunud pikema artikli andmetel viimase kahe aasta jooksul esitanud $350 000 eest reisiarveid. Need hõlmavad üle-Kanadalisi ja ka rahvusvahelisi reise. Sellest summast $29 000 eest on Wallin oma kodulinna, provintsi mida ta esindab, külastanud. See on tavakodanikule kopsakas summa. Ei tea, miks senator Wallin peab nii ohtralt reisima, ja milliste riigikohustustega ta välismaal tegeleb. Diplomaat ega minister ta pole. Ja kas pole huvitav, et mõlemad prominentsed ajakirjanik/ cum/senaatorid on konservatiivid? Kus on Harperi põhimõtted nüüd?
Majandusskandaale on olnud teisigi. Senat läheb aastas maksma umbes $400 miljonit, lisaks hüvised. Kõrge palk kuni 75. eluaastani, siis magus pension otsa, kusjuures väga harva tuleb senaatoritel langetada otsuseid, pigem kinnitavad alamkojas vastu võetud seadusi pro forma.
Et ladina keeles veel rõhutada senatit kui anakronistlikku insitutsiooni, Quod licet Jovi non licet bovi, ehk mis on lubatud Jupiterile pole lubatud härjale. Moodsas kontekstis on härg maksumaksja, Jupiter kas lord või nüüd riigipirukat mõnuga nosiv Kanada senaator.
Ladinakeelsed väljendused on meelega valitud, kuna esimene senat oli Vana-Rooma riigi impeeriumi tähtsaim riigiasutus. Ja ajaloost teame, kuidas toonases asutuses ohjeldamatult prassiti, sõna bakhanaal jõudis meie keelepruuki tänu esimestele, Rooma senaatoritele. Veel enam, teame, kuidas see ekstsessidele keskendunud korrumpeerunud impeerium lõppes. Kas Kanadas ootab senatit sama saatus? Kahtlemata on reform, mida Harper lubas, äärmiselt vajalik. Või nagu üks National Postis teisipäeval ilmunud lugejakiri soovitas, institutsioon tuleks hoopis ära kaotada.
Sest isegi valitud senat ei tooks tulemusi. Kui praegu valitseb semupoliitika, siis valitud senatisse püriksid vaid plutokraadid, demagoogid ning tuuletallajad, kui USA järgi otsustada. Huvitav, kas rahva kasvav rahulolematus Ottawas toimuvaga toob reaalseid ja positiivseid, tulevikkuvaatavaid tulemusi.
Tõnu Naelapea
