Eramu ette tulba otsa asetatud väike viilkatusega ehitis, milles leida raamatuid, mida on teiste poolt loetud ja annetatud. Siltidel seisab, et kas too või vii. Lugemine on ju üks vähestest reaalsusest põgenemise viise, mis ei nõua ekraani põrnitsemist, saab seda ka kõikjal läbi viia, ka värskes õhus, ei ole voolu ega WiFit vajagi.
Päevikupidaja raamatukogu kipub liialt suureks minema. Paljud raamatud ongi juba kastides kamorkas, riiulitel lihtsalt ei ole ruumi. Suviseks eesmärgiks on teoste vähendamine. Mõnda raamatut ei raatsi ära anda, teisi aga tead, et kord loetud ning pole tõenäoline, et kunagi tulevikus jälle. Mõne raamatuga on siis kerge südamega hüvasti jäetud, viidud teistele võimalikuks lugemiseks.
See muidugi kehtib ainult ingliskeelsete raamatute kohta. Paraku pole aga võimalust paljudest emakeelsetest teostest nii lahti saada. VEMU arhiivi raamatukogu on unikaalsemaid teoseid vastu võtnud. Küll on ka Tartu College’i raamatukogule pakutud, mõni raamat vastu võetud, mõni aga tagasi lükatud. Isegi kui vastab nõuetele, et viimase viie aasta jooksul ilmunud. Eks raamatukogu vabatahtlikel ole oma koodeks, kuid laseks lugejal ise otsustada. Seda ju tehakse raamatukaupluses.
Kodumaal olles on raamatupoodi minek jube ohtlik. Peab tunnistama, et seal müüakse selliseid teoseid, kas tõlkes või originaalis, mille vastu puudub absoluutselt huvi. Küll aga elulood, ajalugu, ilukirjandus ning luule paeluvad, rahakott saab kergemaks.
Eestis olles on hea, et peab kohvrimahuga arvestama, kiusatustel pole alati võimu. Postiga koju saatmine on kallis. Torontos, kus on ülihea, enam kui saja haruga linna raamatukogu, kus ei pea sentigi laenu eest maksma, saab ingliskeelseid raamatuid lugemiseks tellida arvuti kaudu. Ooteaeg tavaliselt minimaalne.
Siis on veel muidugi sõbrad, kes soovitavad või laenavad häid teoseid. Nimeliselt pole neid tarvis mainida – eks nad ise teavad, kes nad on. Piisab ehk sellest, et nagu allakirjutanulgi, on nii mõnelgi tavaliselt neli-viis raamatut käigus. Nii on õieti huvitav lugeda, teritab mälu ja lubab valida, kas keskenduda tõsisele või meelelahutuslikule, sõltuvalt tujust.
Pandeemia ajal sai alustatud raamatukogu „tuulutamisega“. Ning korrates, selle käigus sai mitmeid teoseid uuesti loetud. Kuidagi kujunes välja ka nii, et siiski enamus neist olid emakeelsed. Kohalikus keeles trükitud teoste hulk oma riiulilt on vähenenud. Aga kahjuks on kiusatusi neis väikestest raamatukogudest ikka leida midagi, mis huvitab. Isegi kui sinna on viidud, saab toodud kah. Praegu ootab näiteks Monty Pythoni, jube hea inglaste komöödia, vempude ja naljade trupp, kuulus nii filmide kui ka laval esinemiste eest, asutaja John Cleese’i mälestusteraamat. Ja lähisminevikus sai leitud USA huumorilegendi W.C. Fieldsi elulugu. Tema oli see, kes küll lapsi ja koeri ei sallinud, aga oskas kilde pilduda nii, et seda nägu. Kuulus oma viskiarmastuse tõttu, ta keeldus vett joomast, kuna kalad on sinna oma mustuse jätnud.
Tagasi aga enese riiulite juurde. Hiljuti (taas)avastasin olulise raamatu, Kanada ehk intelligentsema kirjanduskriitiku, ülikooliprofessori ja suure mõtleja Northrop Frye The bush garden. Esseed kanadalaste ettekujutusvõimetest. Sugugi mitte üllatavalt, enam kui viiskümmend aastat tagasi esmalt ilmunud raamat on näinud kordustrükke. Frye kirjutas 1950-aastatel eriti Vahtralehemaa luulest. Esseede võlu on selles, et raamatut saab nii jupikaupa lugeda. Mitte nagu näiteks üht mu lemmikautorit Indrek Harglat. Tema teosed alati varastavad und ning murravad reeglit, et mitu suvist lektüüri (nagu Ilmar Mikiver neid kirjeldas Meie Elus Ameerika päevikutes oma haruldaste tuvustustega) on pooleli.
Frye seob väga huvitavalt hea luule arvustamisel mütoloogiat, religiooni ja enesekindlust. Vihjates toona alaväärsuskompleksidele, mida nii mõnigi loominguline inimene põdes (võrreldes ameeriklaste braggadocioga, mis on õigemini eneseuhkustamine) oskab ta suunata tähelepanu julgusele, mis kanadalastel on alati olnud füüsiliselt, eriti loodusevõimude, metsade ja meredega toimetulekul. Loominguliselt on kanadalastel samuti julgus, oma hääl. Ka oskab ta erudiitselt siduda eneseväljendust poliitikaga, kus – eestlane teab – , et sealgi luuletatakse tihti. Frye leiab, et poliitikutel on poeetidelt palju õppida. Väärt teos, jääb koju, isekalt ei vii teistele lugemiseks.
Lõpetuseks aga huvitav seos eestlastega. Montréalis elav Valmar Kurol oskas allakirjutanut süstida Antarktika pisikuga, kui saatis Meie Elu toimetusse tutvustamiseks CD Antarctic Arrival: A Tribute to a Frozen Land (1999). Sellest ajast saadik on Valmarilt saabunud veel plaate, kõik ülihead, rahustavad, eriti lugemise ajal sobivaks taustamuusikaks. Ning sai siis nende plaatide mõjul Antarktikast järgmiste aastate jooksul palju leitud ja loetud linna raamatukogust. Mere- ja maadeuurijatest, ekskursioonidest lootusega jõuda lõunanabale, elulugusid. Ka põhjanaba kohta on palju loetud.
Kujutage ette siis üllatust, et Peetri kiriku lähistel (kus on mitmeid väikseid raamatukogusid, tuleb vaid teada, kus nad asuvad) avastas üks polaarsete huvidega lugeja Lonely Planeti reisigiidiraamatu Antarktika kohta. Sinna vist kunagi ei jõua, liialt kallis ja otsa külmem kui külm. Kütkestav lugemine, ajalugu ja fotod, kokku peaaegu 400 lehekülge. Ning ei ühtegi, muigega, hotellisoovitust!
Milline rõõm oli märgata (raamat ilmus aastal 2000) külma maajao inspireeritud alapeatükis kirjanduse ja muusika kohta Valmari nime koos ülalmainitud plaadiga. Ja lehekülgi hiljem, kus leidus pikk nimestik organisatsioonidest, kellelt saab lisainfot ja soovitusi Antarktika külastamise eel ka Valmari juhitud Montréal Antarctic Society kontaktandmete äratoomist.
Kirjutasin talle, andes ka tausta. Valmar vastas, et olin sattunud kuldse leiu otsa. Tema on olnud Lonely Planeti raamatutega seotud kaastöölisena algusest saadik, viimane reisigiidi raamat ilmus 2017.a., aga olevat kahvatu, poole lühem esimesest versioonist, kuna uus toimetaja vähendas mahtu ja huvitavat sisu, vist majanduslikel kaalutlustel. Nii on jälle mul väärtuslik teos olemas, mida kavatsen alles hoida.
Aga eesmärk jääb paika. Saan ise rõõmu selliseid teoseid leides ja loodan teistele tuua sama enese riiuleid kergemaks tehes. Aega nõuab, kuid põhimõte on ju siiras ja aus. Tänases maailmas ei saa seda iga otsuse kohta lausuda.
