,,Ega me päriselt selleks esinemiseks nii pikka reisi ette ei võtnud,“ ütleb üks tantsijatest. ,,Tulime ikka ,,Nou Pois Äläud“ tantsulaagrisse oma oskusi jagama ning koos siinsete naistega ühiselt tantsima.“ Nimelt toimub Jõekäärul juba teist korda Ellen Valteri algatusel läbiviidav kolmepäevane tantsulaager, kus naised nii Kanadast kui lausa Austraaliast või Uus-Meremaalt terve nädalalõpu rahvatantsuoskusi lihvivad. Pühapäeval tullakse juba välja väikese kavaga, mida huvilised võivad vaatama minna.
Eestist saabunud tantsijad kuuluvad Jõgevahe Pere folklooriseltsi, mille asutas Airi Rütter, kes oli muuhulgas Eesti Naiste Tantsupeo mõtte algataja ja kahe esimese peo peakorraldaja. Peale Airi lahkumist, veavad Marika Järvet ja Ave Anslan seda vankrit edasi. Mõlemad tantsujuhid olid Kanadas eelmisel aastal esimeses tantsulaagris. Seekord on vaid Marika siin, aga selle eest suurema grupiga.
Seltsil on kaks naisrühma, sega- ja vanaemade rühm, kõigis neis enam-vähem Jõgeva valla elanikud, samas on tantsijate põhitöö ühest äärest teise. On õpetajaid, pangatöötajaid, riigiametnikke, raamatupidajaid, kokki, ja nõnda ikka edasi. Aga ega amet meest riku, ütleb eesti vanarahvas, eriti kui ühiselt rahvatantsuga tegeletakse. Muidugi ei piisa alati ainult tahtmisest, sest tegevusaasta alguses võib uusi tantsijaid tulla küll, kuid aasta lõpuks on nii mõnigi otsustanud lahkuda. Sest kõik ei olegi puha tants ja lillepidu. Peab ikka väga kõvasti tööd tegema, et tantsud õigesti välja tuleksid.
Photo gallery
Fotod: Ene Timmusk
Kunagi oli seltsil lisaks noorterühm, aga kuna koolide õppekavasse on lülitatud rahvatantsu õpetus, siis see on nüüdseks kadunud. Marika nimetab, kui tähtis on alustada juba väga varakult, siis jäädakse ka tantsu juurde. Ta ise oli viiene, kui vanaema ta rahvatantsutrenni viis. Eks sama käib ka meessoo kohta, kelle puhul Marika ütleb: ,,Poistega on kitsas käes!“ Mispeale mõned tantsijad vahele hõikavad, et nende pojad on küll väga varmad kohale tulema. Aga eks siin mängib kõvasti eeskuju oma rolli. Sest tänavusel noorte tantsupeol olid ju isegi peregrupid tantsimas – emad-isad koos oma lastega.
Õnneks jätkub Jõgevale pühendunud tantsujuhte ning uusi on peale tulemas. Kuigi ega seegi pole niisama põlve otsas tegevus, sest tantsuõpetajad käivad omakorda koolitust saamas, et rahvatantsu õpetus oleks võimalikult ühtlane üle riigi. Igale tantsujuhile määratakse vastavalt nende oskustele teatud tase. Kõrgemate astmete puhul võivad nad taotleda tantsuspetsialisti kutset, milleks on vaja esitada kirjalik töö koos videoga. Hetkel on tantsujuhtidel valida kahe kooli vahel. Eesti Rahvakultuuri Keskus korraldab kursusi ja lisaks võib oma oskusi täiendada Ullo Toomi käe all õppinud meie tantsu suurkuju Ilma Adamsoni asutatud tantsukoolis. ,,Pole kahtlustki, et mida rohkem koolitatud juht, seda paremini ka grupp tantsib,“ tunnistab Marika. ,,Kahjuks ei leidu vahel mõnesse väiksemasse maakohta häid juhendajaid, mis tähendab, et kui isegi on huvilisi, kes koos käivad, siis tantsu tase ei tarvitse kõige parem olla.“
See toobki üles küsimuse, kui kerge on päriselt tantsupeole saada, sest tahtjaid on alati rohkem kui tantsustaadion mahutab. Siinkirjutaja on ise Tallinnas kooli ajal rahvatantsuga sinasõprust teinud ning mäletab, kuidas pidime närviliselt küüsi närides oma oskusi komisjonide ees näitamas käima. ,,See ei ole kuhugi kadunud,“ ütleb Marika. ,,Meid on lihtsalt nii palju! Ja Kalevi staadion ei ole kummist.“
,,Lisaks sellele emotsioonile, mis silmadest ja näost välja loed, on ülitähtis Eesti tantsu põhisammustik,“ kinnitab Marika. ,,On isegi välja antud õpik ,,Eesti tantsu põhisammud“, mille järgi peame näpuga rida ajama, et kõik hästi korrektselt ja täpselt paigas oleks. Tantsida võib ju igaüks igat moodi. Aga kui tahame hoida Eesti tantsu pärandit, siis on väga tähtis seda teha nii, milliseks ta kujunenud on.“
Mõned tantsijad näitavad täpselt ette, kuidas teatud tantsusamme teha, et näiteks varbad mitte liiga ette ega taha ei liiguks ja polka ajal ikka jalad hüpeldes kokku käiksid. Komisjonide liikmed jälgivad kõike seda väga tähelepanelikult ning mõne grupi hooletu esinemine võib käest viia pääsme ühisele peole. Õnneks hakati pidama eraldi naiste ja meeste tantsupidusid, mis annavad natuke rohkem võimalusi ühiselt ,,tantsupõrandale“ kokku tulla. Aga isegi nende puhul on juba olnud vaja sisse seada ülevaatused, sest soovijate arv on suurenenud.
,,Rahvatants jääb Eestis püsima!“ teatavad Eestist saabunud tantsijad üheskoos ja Marika lisab: ,,Tantsurahvas on alati väga ühtne, tantsimine on midagi, mis muutub meie elustiiliks. Tegelikult tehakse just tantsupeo melu ja kogemuse nimel pikki aastaid kõvasti tööd.“
Enamik Annexis esinenud tantsijatest on esimest korda Kanadas. Neil on tore näha, kuidas eestlased hoolivad ja hoiavad oma kultuuri ning räägivad ikka eesti keelt. Toronto elanikud aga üllatasid oma lahkuse ja abivalmidusega. Ning nad ei osanud oodata, kui roheline Toronto on. Oli ju teada, et saabutakse suurlinna, mis toob kohe silme ette hallid ja ilmetud pilvelõhkujad. Loodame, et ülejäänud päevad lähevad libedalt ning nad jõuavad ka Niagara joale, mis kõigi jaoks kindlalt vaatamisväärsuste nimekirjas. Ja muidugi jääb veel üle soovida kerget tantsusammu ning sära silmadesse!
Jõgevamaa rahvatantsijatega kohtus Ene Timmusk.
