Subscribe Menu

Volli veste: Palus pohli punetab

Viinakuu on käes. Ei see tähenda, et panen kärakat. Just nigu paastukuul ei jäta söömise maha või valva igat suutäit. Oopis mõtlen sügise võludele. Jahah, vihma küll, aga naudin lehti ja marju. Esimesed muudavad karva, teisi, ku on leida, saab ju süä. Nii ineme ku lind, loom.

Vabarna Volli

Laul ütleb küll, et linnud lännu lõunamaale. Kuid tsirke, kes külma ep pelga, on ju ikke siin. Millest nad siis peavad toituma? Ikke marjadest. Oma aia pihlapuu madalamaid kobaraid nopin enese huvides. Kõrgemad jätan sulelistele. Ning metsakodus on meil ka pihlakaid, vanasti sai sealt mannergute kaupa korjatud, viinas leotatud, no oli alles liköör. Veel praegugi on siin kelleris paar putjulkat alles, korkisin hiljuti ühe lahti, ku Ets oli siin, üits viinakuine tervisenaps ei teda murra. Mind ka mette.

Kuid viina viskamine on nooremale mehele sobivam, ei mina oma parlanksi kavatse inämp ohustada.

On ka teisi marju, muidugi. Jõhvikaid saab osta, pohlad on rariteet siin maal. Meenus Uno Naissoo kena viis just neile mõeldes, pohlapunane on tõesti kaunis värv. Just nigu jõhvikatega, neid saab ka leotada, karvasele hapumat maiku andes. Kuid viina viskamine on nooremale mehele sobivam, ei mina oma parlanksi kavatse inämp ohustada. Neid teisi taarujaid ilman küll ja küll.

Ku juba Etsist, siis pärast suu seks tegemist asus temagi vilusoveerima. Et lõikustänupüha küll selja taga, aga piaks nigu igal päival olema tänulik. Tänulikkus on eriti oluline, lausus noorsand, ku arvestada maailma kurjusega. Mina noogutasin pääd. Seda tehes meenus mida hingekarjane kunagi kerkos ütles. Et tuleks tänupühaaegu uuesti lugeda Matteuse evangeeliumi kuuendat päätükki.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more