Subscribe Menu

Kivimoori kirjanurk: Vaikimine kuld

Üldiselt ei teki eestlaste jaoks ilmselt mingit probleemi tundide kaupa vait olla ning ainult hädavajalik jutt ära rääkida. Või vähemalt nõnda me arvame. Ise olen hoopis mõelnud, et võrreldes soomlastega kipume palju avatumad ja jutukamad olema. Isegi siis, kui parem oleks oma suu rohkem kinni hoida.

Nimelt pidi üks grupp rahvarõivaste spetsialiste tulema meile siia Kanadasse külla, et Suviharjal oma teadmisi jagada. Kahjuks tabas neid piiriületusel halb üllatus. Nimelt otsustas piirivalvur nad mittesoovitud külaliste hulka arvata ning neil paluti, tähtsaid pitsatitega ilustatud pabereid üle andes, ots ümber keerata. Õnneks võtsid Kanada lõunanaabrid külalised Eestist ikka kenasti tagasi vastu. Kogu selline asi pani väga tõsiselt kukalt kratsima. Rahumeelsed ja rõõmsad eestlased ning ei mingit luba külastada samasuguseid rahumeelseid ja rõõmsaid kanadalasi (või siinjuures kanadaeestlasi). Loomulikult kerkib üles küsimus: aga MIKS? See ei saa ju võimalik olla?! Ega ju!

Kui aga asjasse natuke süveneda, siis paistab, et muidu kidakeelsed eestlased seletasid liiga põhjalikult lahti, mis eesmärgil Kanadat külastatakse. See ilmselgelt ajas stoilise ja riigikuuleliku Kanada ametniku natuke segadusse. Ainult mõneks päevaks mingi õpitoa pärast? Kas ikka tõesti päris tasuta? Või äkki on seal suured rahad mängus? Kes teab, ehk hakatakse neid õpitubasid suuremas mahus korraldama? Nõnda võis see ametnik piiri peal oma mõtetes arutluse maha pidada. Ning suure Kanada kaitseks jõuda arvamisele, et pole neid eestlasi vaja siia midagi. Mis sellest, et mõned kohalikud rahvuskaaslased ja truud Kanada alamad (või siis hoopis truud kuningas Charles III alamad) külalisi pikisilmi ootasid.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more