Kuid Eesti vehklejad treenivad pingeliselt, et osaleda 2024. a suvel Pariisi olümpiamängudel sama edukalt nagu see õnnestus Tokyo olümpiamängudel 2021.
Saame uhked olla, et meie vehklejad on naiskondlikud olümpiavõitjad ja meil on viimaselt olümpialt ka pronksmedal. See on eraokordne saavutus iga riigi jaoks, kui suur ta ka poleks.
Oluline on seegi, et meie pole selles koostöös vaid saajad, vaid aastaid on just meie tublid treenerid töötanud nendes riikides vehklejate juhendajatena.
Kuid Eesti vehklemine ei ela vaid kuulsusrikkas ajaloos, tegutseme selle nimel, et meie noorem põlvkond oleks jätkuvalt sama tugev tegija maailmas, nagu on olnud eelnevad põlvkonnad. Selleks on Eesti Vehklemisliidul ambitsioonikas plaan – saada juba mõne aasta pärast endale õigus korraldada nii Euroopa kui ka maailmameistrivõistlused täiskasvanutele. Sellel teel oli Põhjamaade 2023. a meistrivõistluste korraldamine (4.-8. 10.2023 Kääriku-Otepää) vehklemise üks oluline samm. Eesti vehklemine aitab tugevdada meie riikide suhteid Põhjamaade seas, sest oleme aastaid väga tihedas koostöös Norra, Islandi, Taani, Rootsi, Soome, Leedu ja Läti kolleegidega. Euroopa vehklemises on meil öelda kaalukas sõna ja meiega arvestatakse. Oluline on seegi, et meie pole selles koostöös vaid saajad, vaid aastaid on just meie tublid treenerid töötanud nendes riikides vehklejate juhendajatena. Kuid kasu koostööst on kindlasti vastastikune.
Võistluse korraldamine Käärikul polnud juhuslik, sest see kuulus osaliselt Tartu ja Lõuna-Eesti kui 2024. a Euroopa Kultuuripealinna eelprogrammi, mis juhatab sisse selle spordiprogrammi.
Loomulikult harrastati vehklemist ülikoolis aktiivselt korporatsioonides kogu 19. sajandi ja 20. sajandi alguseski.
Põhjamaade vehklemise suurürituse korraldmine Tartu Ülikoolis spordibaasis ja Otepääl oli oluline, sest on ju Tartu Ülikool (Academia Gustaviana) üks Põhjamaade vanimaid ülikoole, mille asutas Rootsi kuningas Gustav Adolf II. Loomulikult oli vehklemise tundmine tuttav ülikoolis õppijatele juba 17. sajandi Tartus, sest vehklemisoskus kuulus tollal ka akadeemilise kultuuri hulka. Loomulikult harrastati vehklemist ülikoolis aktiivselt korporatsioonides kogu 19. sajandi ja 20. sajandi alguseski.
1908. aastast dateerime just Tartus tegutsenud Aleksander Abergi spordiklubist alguse saanud vehklemise kui meie spordiala algust. [1] Seega on juba viie aasta pärast põhjust tähistada 120 aasta möödumist, kui Tartus üks spordiklubi hakkas hoolitsema, et ka eestlased saaks tegelda sportliku vehklemisega ja see ei toimuks vaid suhteliselt suletud härrasteklubides ja tudengikorporatsioonides.
Aastal 2028 on Eesti vehklemisel veel üks tähtis juubel, sest möödub sada aastat, kui alustati Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis spordiõpetajate koolitamist ülikoolis ning esimeseks vehklemisõppejõuks Tartusse kutsuti Ernst Rosenbladt (alates 1934 Ergo Rannaste).
Eesti vehklemine on täna nii tihedalt tuhandete niitidega integreeritud Põhjamaade ja maailma sporti, kuid selle kaudu on tegelikult avatud tee enda tutvustamiseks või ärikontaktideks, samuti akadeemilisteks kontaktideks.
[1] Gunnar Press. Eesti vehklemise raamat 1908-2018. Tallinn, 2018, lk. 17.
Peeter Järvelaid, PhD, dr. h.c., Eesti Vehklemisliidu president