Inimesed tormavad tuhatnelja läbi elu-lahingvälja, viivukski peatumata, hetkekski tagasi vaatamata. Kas tee, mida mööda ummisjalu traavitakse, on õige?
Prohvet kutsub meid Jeesuse kombel jälgima taevalinde, kes ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. (Matt. 6.26) Nende elu on Looja seatud seadustega kooskõlas, leiab temagi. Igal sügisel lendavad nad soojale maale, et kevade saabudes, looduse tärkamise aegu taas naasta. Nad tunnevad oma koduteed ja pesakast, mis talv läbi on tühjana seisnud, lööb kevade saabudes taas elama. Mitte iialgi ei hälbi nad ega eksi teelt. Milline usaldusväärsus Looja vastu, milline samastumine elu püha ülesandega.
See, mis lindudele tundub olevat loomupärane, valmistab inimesele millegipärast raskusi. Inimene ei malda elada Jumala Seadustega kooskõlas. Tagasipöördumine Isa kotta valmistab talle raskusi. Kodu silmist kaotanuna elab ta juuretut elu. Miks on see nii, et inimene traavlina valet teed mööda jonnakalt tormata tahab ja pöördumast tõrgub? Miks laseb ta end lõputult kurjal tagant kannustada, selle asemel et vaba taevalinnukese sarnaselt Jumala seadusi järgides Jumala Lapsele kingitud vabadust maitsta? Vastus on karmivõitu: inimese ja Jumala vahel seisab patusüü. Patt ja paadutus teevad taevalinnukese kombel tagasipöördumise vaevaliseks. Selle asemel, et peatuda, tagasi käidud teele tagasi vaadata ja ausalt tunnistada, et nii mõnedki valikud siin elus pole olnud õiged - otsitakse kõrvalteid, kuidas oma inimlikku süüd pisendada. Nii püütakse süüdlasi leida enesest väljastpoolt: päritolu, geenid, valitsevad olud. Osavamad on varmad isegi pärispattu oma süüdimatuse vankri ette rakendama, tunnistades fataalselt: ,,no inimene on juba kord selline patune, mida ma saan sinna parata.“ Need otsitud vabandused osutuvad vaid peenrahaks.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.