Ei ta mind käevangus üle ristmiku talita, nii vilets ja aeglane ma’p põle, aga abikäed paneb töödele külge küll. Eriti teretulnud on ta meie metsakodu talvekindlaks tegemisel.
Esiteks talle meeldib roolis olla. Mulle mette ja juba kaua. Need uligaanid kihutavad, otsa – ei anna suunanäitajaga märku. Ma pian olema selgeltnägija, et aimama nende otsuseid. Viisakus puudub – või on siis lollitelefoni külge liimitud. Kardavoisid aga netu. Teiseks on sõit pikem ku pikk, kuna noid terasruunasid maanteel on kuripatt ku palju. Vanasti öeldi, et on liiklusmoosid, nüüd läheb hästi ku traffik venib teosammul Bärrini. Ning säält edasi võib juba oodata lund ja jääd. Laiutan kõrval nigu Türgi paša, mugavalt ja muretult, las noorsand närvitseb.
Ning saan siis oma oinapäise oratooriumi lasta valla. Kuna ei pea jälgima täie tähelepanuga seda, mida teised sohvrid otsustavd meie rõõmuks ette võtta. Eks selle käigus kommenteerides kõike, millele silm langeb.
Tian küll, et tuu austerlasest automargi Ferdinand kirjutas oma nime tseega aga tseed eesti keeles ju põle.
Kuhu kiiret, külamees? Hüüan nii kihutajaile järgi. Surm ootab ju meid kõiki, aga ärge teisi enesega hauda viige. Sest tihti näen mõnikümmend kilomeetrit hiljem seda sama punast porshet kraavis. (Tian küll, et tuu austerlasest automargi Ferdinand kirjutas oma nime tseega aga tseed eesti keeles ju põle.)
Tänavu aga, juba enne kui me Muskookerisse olime jõudnud, nägin Simko lähedal kõikjal maantee kõrval suuri täispuhutud sante. Klausi kujusid noh. Jälle üits saksmann olemas, kelle käsku piab täitma, poodi minema, ostma palju, kuna jõulud tulemas. Alles sai need enesetähtsad kollid, nõiad ja tondid avalikkusest koristatud, viinakuu viimast päeva ei oska hallo-viinerita märkidagi. Ning nüid krismus kutsub.
No jällegi, kus teil kiiret, nii ma siis hüüdsin. Oodage ometi aasta viimase kuuni. Vähemalt esimese advendini, mis on ülehomme, kolmandal detsembril. Algab Kristuse tulemise aeg ja Tema tuleb rahulikult, aegaselt ja möödukalt.
Ets muigas, lausus, et kuule onu, ehk sa tahaks selle jutluse kerkos pidada. Meil ju siin mustakuuemehi vajaka. Neid aga ei lasta üle piiri paprite tõttu. Kuid papriteta lastakse sisse küll ja küll. Isegi jala tulevad. Kuna Pühal Maal möllab terror ja sõda, usu nimel, kujutage ette.
Mina vastu Etsile, et nii ei tohi rääkida, oleks nigu komplott ku sind uskuda. Aga ehk ongi? Fanaatikutega vaielda ep saa. Ega tahagi. Aga emakeelsest jõulujutlusest ilma jääda ei taha.
