Üits vanakõbõkõ mäletab jõulukuul oma lapsepõlve hästi, teeb nigu memm õpetas. Kuna talle oli advendiaig tähtis, seletas oma ulakale pojale, et nüüd tuleb leida aiga enda sisse vaatamiseks. Ja tõesti, jõuluootus on kaunim siis, ku sellest nii aru saab. Memm alati oskas väga ilusalt seletada. Et ku kerkos õpetaja süütab esimese advendiküünla, siis see on kutse: tulge valguse kätte!
Ei siis põlnd elektriküünlaid, nigu siin maal laialt. Mäletan, aastate eest, ku naabrid ehtisid oma räästaalused jõulutuledega, siis temake soovis, et tehku ma nigu nemadki. See ju siinne komme, Jonesi perega tuleb sammu pidada. Kut ühes asjas jäin ma jonnakalt, ku soovite, mu arust põhimõtteliselt sihikindlaks. Et enne jõulukuu tulekut, esimest advendipühapäeva mingile lülitile ei litsu.
See on kõik suures lootuses, just nigu lapsel on jõuluootus suur. Ei me inämp lelusid, magusat oota, tahame, et tulestik on tippen-toppen.
Nii ongi, et musta töö eest hoolitsen mina, puhta, valge eest temake. Turnin redelil, vean traadikesi, asetan elektriküünlaid mitte oma silma, vaid temakese järgi. See on kõik suures lootuses, just nigu lapsel on jõuluootus suur. Ei me inämp lelusid, magusat oota, tahame, et tulestik on tippen-toppen.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
