Mind viis elu Andresega kokku tänu korp! Sakalale 1995. aastal, ajal, kui Kodu-Eesti ennast uuesti jalgele tõstis. See energia ja toetus meie vendade poolt üle maailma ning Andrese pühendumus on kujundanud tänase Eesti ja eestluse nägu ja tegu väga oluliselt.
Andres leidis alati aega tulla Tartusse kommerssidele, pidada võimsa cantuse ning juua ette nii mõnegi mõdu. Kuid ei olnud hetke, kui Andres ei oleks midagi organiseerinud või viinud kokku erinevaid inimesi, et ühendada Eesti ülesehitamiseks ja kestmiseks jõud. Ning anda edasi seda vaimsust põhimõttel „Üks kõigi, kõik ühe eest!“, mida me noorte meestena endasse ahmisime.
Ei olnud üritusi ja kokkusaamisi, kuhu Andres mind kaasa ei võtnud. Ja muusika. See helises alati. Toronto Eesti Meeskoor ja segakoor Ööbik olid minu teiseks pereks lisaks korporatsioonide meestele.
Tänu korp! Sakalale ja meie eestlaste kogukonnale avanes mul võimalus 1999-2000 aastal õppida vahetusüliõpilasena Toronto Ülikoolis. Andres oli mulle teejuht, õpetaja ja ka isa eest. Tänu temale avanes mulle eestlaste lugu täies hiilguses. Ei olnud üritusi ja kokkusaamisi, kuhu Andres mind kaasa ei võtnud. Ja muusika. See helises alati. Toronto Eesti Meeskoor ja segakoor Ööbik olid minu teiseks pereks lisaks korporatsioonide meestele. Ja see, mis meil Kodu-Eestis tundus toona imelik, et erinevatest organisatsioonidest mehed istuvad koos õllelauas ning ajavad eesti asja, andis mulle veendumuse – ükspuha, kui palju meil omavahel oleks eriarvamusi – kui pasun hüüab, siis läheme kõik koos Eesti eest!
Ma tunnen, et see vaimsus on kujundanud tänaseks minust inimese, kes ma olen. See tänutunne kõigi eestlaste ees, kes need tumedad ja rasked okupatsiooniaastad meie vaimsust vabas maailmas üleval hoidsid ning iseseisvuse taastamisse usku ei kaotanud, on aluse saanud just Andrese ja teiste kodust kaugel elavate eestlaste ennastsalgavast tööst. Need vestlused, kui käisime Ehatares kohtumas juba eakate Eesti elu edendajatega, ei lähe mul kunagi meelest. Kui küsisin ühe väga vana mehe käest, kui kaua aega võttis, et okupeeritud Eestist eemal eluga harjuma hakata, et saada üle sellest ülekohtust ning jõuetusest oma rahva saatuse ning lähedaste üle, sain vastuse: „Esimesed paarkümmend aastat oli väga raske, aga siis hakkasin vaikselt kohanema.“ See väljendas valu, mida inimesed, kes olid sunnitud oma kodud ja lähedased jätma, tundsid vabaduses elades. Sest juured olid aheldatud. Ma olin sellel ajal 22-aastane.
Kui olin Torontos õppimas, siis mõtisklesime omavahel pikalt, mida Eesti tulevik toob. Oli aeg, kui maailmas oli tunne, et ajaloo lõpp on käes ning maailma rahvad on ühendanud käed.
Täna töötan ma Eesti välisministrina. Kui olin Torontos õppimas, siis mõtisklesime omavahel pikalt, mida Eesti tulevik toob. Oli aeg, kui maailmas oli tunne, et ajaloo lõpp on käes ning maailma rahvad on ühendanud käed. Nõukogude Liit oli lagunenud ning okupeeritud rahvad vabaks saanud. Aga me olime ühel nõul. Nüüd tuleb seda aega, mis meile on antud, kasutada selleks, et eestlased jääksid vabaks aegade lõpuni. Idast ei ole meile kunagi midagi head tulnud.
Ma mäletan, et istusin 1999. aasta jõulude eel Toronto Ülikooli raamatukogus ning järsku jõudis minuni veendumus, et meie vabadus ja iseseisvus ei ole iseenesestmõistetav. Arvestades meie asukohta on see pigem erand, suur erand. See, et oleme vabad ja räägime eesti keeles, laulame eesti laule, on haruldane. Et oleme püsinud ning seisnud vastu kõigile nendele raskustele, mis meie rahvast tabanud. Mäletan, et arutasin seda teemat Andresega ja kuskil sisimas tegin otsuse, et siis, kui meie rahvast on ähvardamas oht, tahan ma olla selles ruumis, kus otsustatakse, et me ei alistu enam kunagi ning hakkame igal juhul vastu. Täna on suur sõda Venemaa agressori poolt valla päästetud meie lähedal. See aeg on käes.
Andres! Mina ja paljud teised on Sulle sügavalt tänulikud! Sa elad paljudes meis edasi. Puhka rahus!
