Andres Raudsepa mälestuseks
Relv ripub seinal, padrunid on rauas.
Pea algab lahing, ootab Assamalla.
Ma istun ihuüksi peielauas
ja ühtki rooga ei saa kurgust alla.
Üks elulõng nii järsult pooleks kisti,
jäid nõrgaks väsind kotka tiivaproovid.
Hea sõber lamab, sõrmed rinnal risti,
mind painavad ta täitumata soovid.
Ent läbi mälestuste õitesaju
pilk ikka lehvimas näeb võitluslippu.
Veel homme istutan ma leinapaju
ja jätan oksad üle haua rippu.
