Kerikus kuulutatasse evankeelijummi nigu alati, pannasse küinlad põlema, lauldasse karjastest väljal ja kõneldasse kolmest targast, kes ommuku poolt tulevad. See kõik on ilus ja pühalik ja kedagi ei äiri, et kõike on ennegi kuuldud. Just sellepärast ongi ilus, et on enne kuuldud. See jusku tõestab, et mõned ead asjad jäävad alati samaks, vajavad ainult iga aasta uueste kinnitamist.
Ei aita muud, kui keera ots ümbre ja litsu tagasi. Mida sul peas ei ole, see peab jalus olema.
No kuhu ma nüid jäingi oma jutujärjega? Vana inimese kõnelemistega on ikke sedasi, et nigu sammu kõrvale astud, nii seda teed edesi lähed ja alles kolmanda versta peal saad aru, et plaan oli sootumaks mujale minna. Ei aita muud, kui keera ots ümbre ja litsu tagasi. Mida sul peas ei ole, see peab jalus olema.
Nojah, see keriku ja pühakirja värk on muidugist sama mis alati. Aga ilmalikud asjad kuuluvad kah jõulude juurde ja käivad taevaste toimetustega kenaste käsikäes. Juba keriku sõites tahaks laulda, et ,,läbi lume sahiseva sõidab saanike“, aga kuda sa sahistad, kui tee tolmab ja saanijalased krigisevad kividel. Oleks rohkem vihmagi tuld, siis laulaks, et ,,läbi oja vuliseva sõuab paadike“, aga ei ole seda õnnistust kah antud. Vanarahvas teab öelda küll, et ega talv taeva jää, aga kuna ta sealt taevast alla tuleb, seda ei tea nemad kah.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
