Uue aasta esimene pühapäev on Kristuse ristimispüha. Ristimine on uus algus. Jeesus astus Jordanisse ja Ristija Johannes, suurim naistest sündinute seas ja väikseim Taevariigis (Matt.11.1), ristib Jeesuse tema enda palvel. Ja Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles, et see on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel. (Matt.3.). „Jeesuse ristimine ei tähendanud seda, et ta oli patune“ (Johannes Chrysostomus +407 ).
Jeesus ristiti inimesena, kuid patud ta annab andeks Jumalana, mitte sellepärast, et Teda olnuks vaja uueks teha, vaid sellepärast, et meie vajasime päästjat (Augustinus +430). Ristimisega ületatakse möödunud elu ja algab uus elu. (Jürgen Moltmann snd 1926) ja inimene võetakse vanast maailmast ja tuuakse uude maailma. (Rudolf Bultmann +1976).
„Vaadake iseendid millisena te olete kutsutud… maailma meelest narrid“ (1 Kor.1.26jj). Ootamatu küll, kuid kristlaseks olemise aupaiste mõttes eneseirooniliste, vahest sarkastilistegi sõnadega: ...kõneleb ilmainimeste apostel uueks sündinuile neid saatvaist „vanainimese varjudest“ varjamatut tõde. Vahest Paulus salvabki meie kristlaseks olemise kombelisest puhtusest tulenevat enesekiitust. Miks peaksime nendest salmidest hoolima, need ei käi ju küll meie kohta.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.